SHIBA INU
Getter & Myra
Miks sa koera enda ellu tõid?
Soovisime võtta sõpra - saime pereliikme, kellega elus kõike jagada.
Milline on sinu koeravõtmise eellugu?
Kuna see kindel tõug pakkus mulle juba huvi, tegin internetis põhjaliku eeltöö. Lapsepõlves olid mul koerad, seega kohustus ise mind ei hirmutanud. Ainus, mille pärast ma muretsesin, oli mu töö eripära ja see, kuidas koer sellesse sulanduks (tol ajal töötasin laevadel). Kartsime ka veidi, et võime kasvatajat valides sattuda nn millerdaja otsa. Õnneks osutus meie koera kasvataja imeliseks! Koerad olid seal tõeliselt armastatud ja hästi hoitud. Sain selles viimase kinnituse siis, kui läksime Myrale järele – kasvataja abikaasa andis ta mulle sülle, endal pisarad silmis. Need koerad olid tõesti nende pere liikmed.
Miks tegid just sellise valiku?
See tõug on lihtsalt nii paeluv: oma iseloomu, iseseisva natuuri ja nende imeliste loomulike värvikombinatsioonidega - heleröst, kuldne röst, tume röst ja kõrbenud kringel.
Lisaks on tegu väga vana tõuga, mis pole liigselt ülearetatud ning on üldiselt väga terve.
Kuidas möödus kutsikapõlv?
Meie koer oli viiekuune, kui ta koju tõime. Kaasasime ta alati kõigisse tegevustesse ja võtsime igale poole kaasa. Meie põhimõte oli, et koer ei pea tundide viisi üksi kodus olema – kujundasime elu nii, et ta oleks alati osa meie maailmast. Myra oli teiste koerte suhtes pigem reserveeritud ja vaatas neid ülevalt alla (justkui öeldes "matsid"), kuid ta ei olnud kunagi agressiivne. Käisime korra ka koerapargis, kuid seal viibinud kaks Prantsuse buldogi, kes püüdsid kõike, mis liikus, koheselt paaritada, tekitasid Myras nii sügava trauma, et ta vältis edaspidi igasuguseid koeraparke.
Myra kohanes kiiresti – meil ei olnud esimesest päevast peale ühtegi probleemi. Kodu oli tema jaoks seal, kus olime meie. Ta õppis kiiresti selgeks kõik piirid, oli alati väga puhas ja korrektne ning vaikne (see tõug ju haukuda ei oska), kuid vajadusel suutis siiski valjusti röökida.
Myra kohanes kiiresti – meil ei olnud esimesest päevast peale ühtegi probleemi. Kodu oli tema jaoks seal, kus olime meie.
Milline on teie igapäev?
Kuna olime teiste koertega saanud nii palju halbu kogemusi, vältisime suuremaid kokkusaamisi. Siiski leidis Myra elu jooksul kaks tõelist sõpra – üllatuslikult ühe Prantsuse buldogi, keda talle meeldis kummuli lükata, ja ühe Afganistani hurda, kes, olles samuti iidne tõug nagu shibagi, näis mõistvat tema keelt.
Shibade kohta levib stereotüüp, et nad on raskesti õpetatavad ja jäärapäised, kuid ma ei nõustuks sellega. Pigem peab nendega oskama suhelda ja läbi rääkida. Nad ei ole teenistuskoerad, kes on aretatud käske täitma, vaid nutikad väikesed jahikoerad, kellega tuleb leida ühine keel.
Myra käis kuulekustrennis, sooritas KK1 eksami ja treenis KK2 eksamiks. Lisaks läbis ta BH eksami ning osales nii jälje- kui ka kaitsetreeningutel. Loomulikult oli ka frustreerivaid hetki – kui oli selge, et ta sai täpselt aru, mida ma temalt soovin, kuid ei näinud selles enda jaoks mingit motivatsiooni. Treeningutel käisime koos eri tõugu koertega, peamiselt sakslastega.
Milline on sinu koera iseloom?
Kõige rohkem armastas Myra pikki jalutuskäike metsas ja rabades, eriti lumise ja tuisuse ilmaga. Ta oli ka osav mutiurgude inspektor ja lammutaja. Kuna ta oli jahikoer, olid tal suurepärased instinktid – polnud sugugi haruldane, et jalutuskäigul sai ta hiire, muti või linnu kätte ning oli selle üle ilmselgelt uhke. Myra armastas ka merd – mitte ainult randa ja liivas kaevamist, vaid ka laevu. Kuna ma ise töötasin esialgu merel, oli ta mul laevas kaasas – iga tormi, tuule ja lainega. Meri ja laevad olid tema jaoks erilise tähendusega.
Myra ei olnud kunagi suur läheduse otsija. Kõige täpsem kirjeldus oleks, et olime nagu korterikaaslased – ta aktsepteeris, et jagame kodu. Mõnikord magas ta mu kõrval, kuid üldiselt hindas oma isiklikku ruumi. Sellest hoolimata olid tema inimesed talle kõige olulisemad. Kui ta tajus, et mul on raske, siis tuli ta minu juurde kerra ja lasi enda koheva kasuka märjaks nutta.
Myra nautis ka pikki uinakuid – ta oli tõeline põõnamise ekspert ja võis terve päeva maha magada. Samas oli ta alati valmis õue minema.
Talle ei meeldinud linna lärm, müra ja pori – ta eelistas rahu ja loodust. Kuigi ta armastas merd, ei sallinud ta märga ilma. Samuti ei meeldinud talle väikesed lapsed – ootamatute kilgete ja äkiliste liigutuste eest otsis ta minu juurest varju.
Myra lemmikmäng oli "kivipalluri" mäng – ma viskasin pisikese kivikillu kõrgesse rohtu ja tema ülesanne ei olnud seda kinni püüda ega ära tuua, vaid rebashüpete saatel sellele järele joosta.
Milliseid probleeme teil on ette tulnud?
Myra oli inimeste suhtes pigem reserveeritud – mitte hirmunud, vaid kaalutlev. Ta pidi esmalt otsustama, kas soovib kellegagi suhelda või mitte. Lapsed talle ei hakanudki meeldima, kuid meie jaoks polnud see probleem, vaid lihtsalt tema eripära. Myra oli valiv nii inimeste kui ka teiste koerte osas – mitte agressiivne, vaid lihtsalt ükskõikne nende suhtes, kes teda ei huvitanud. Üksiolemisega tal probleeme ei olnud.
Myra nautis reisimist ja uusi seiklusi. Ta ei kartnud meiega kaasas käies midagi ja laevad olid tema suur armastus. Ainus asi, mida ta elus kartis, oli mõõdulint – ja ma pole siiani aru saanud, miks see nii oli.
Tähelepanekuid!
Soovitan põhjalikult kasvataja tausta uurida ja kutsikat alati enne ostmist kohapeale vaatama minna. Selle tõu kasvatajaid on viimasel ajal tekkinud nagu seeni pärast vihma ning mitte kõik neist pole usaldusväärsed. Tuleb meeles pidada, et kutsika hinda ei määra need “müstilised paberid”, millest nii tihti räägitakse. Korrektne dokumentatsioon on kindlustundeks nii tulevasele omanikule kui kasvatajale. Samuti tasub tõu kohta põhjalikult uurida ning veenduda, et sinu elukorraldus võimaldab koerale parimat elu - mitte lõputut üksindust, koerte elud on niigi nii ebaõiglaselt lühikesed. Soovitan koeraga kindlasti kooli minna ning valida koolitaja hoolikalt, atesteeritud treenerite nimekirjad on kättesaadavad.
Eeltöö info vs sinu koer?
Tõu kohta käivad iseloomustused pidasid suuresti paika: shibad on iseseisvad, tervemad kui paljud teised tõud, vaiksed, oma inimesele truud, puhtad, tugevate jahiinstinktidega, rahulikud toas, kuid aktiivsed õues. See, mis ei klappinud, oli läbi sotsiaalmeedia neile omistatud jäärapäisus – see on sageli lihtsalt inimeste oskamatus nendega suhelda. Ka väidetavalt keeruline sotsialiseerimine ei osutunud tõeks – pigem mõjutasid Myrat varasemad ebameeldivad kogemused teiste koertega ja tema enda vähene huvi nendega suhelda.
"Tuleb meeles pidada, et kutsika hinda ei määra need “müstilised paberid”, millest inimesed nii tihti räägivad."
Kas on olnud raskeid hetki?
Ma arvan, et meil oli kaks tõeliselt rasket hetke – esimene, kui asusin ajutiselt maismaale tööle ega saanud teda endaga kaasa võtta, ning teine kord, kui pidin temaga jäädavalt hüvasti jätma.
Tema üksi koju jätmine oli minu jaoks alati keeruline – see tundus veidi reetmisena, justkui oleksin ta maha jätnud. Tema ise aga sai alati kõigega suurepäraselt hakkama, ka üksiolemine ei olnud talle kunagi probleem.
Miski ei valmista meid ette selleks, kui juhtub ootamatu õnnetus ja pead äkitselt oma parima sõbra ja pereliikmega hüvasti jätma. Ma usun, et me ei saa kunagi sellisest kaotusest päriselt üle – me lihtsalt õpime sellega elama. Tänagi meenutab mu parimat sõpra väike urn, mida ma pole veel suutnud merre vabaks lasta.
Kontakt
Getter räägib oma kogemusest lähemalt. Temaga saab ühendust: getterkaevandes@gmail.com.
