Ungari linnukoer ehk vizsla
Mitte kaugel Budapestist, kohtume mägede vahele loojuva päikese saatel tosina kullakarva koeraga.
karmikarvalised vizslad
ZsófiaM.
Kuidas sinust koerainimene sai?
Minu peres polnud peale minu keegi koera-usku. Mul ei lubatud koera võtta ja alates 8ndast eluaastast jalutasin ma teiste koeri, et saaksin kuidagigi koertega tegeleda. Nende hulgas oli üks beagle ja see koer hakkas mu emale mingil põhjusel meeldima. Kui ma lõpuks selle koera võtmise jah-sõna sain, siis pidi see olema just beagle. Mul ei olnud sel hetkel üldse vahet, missugune see koer on, peaasi, et on koer. Samas teadsin juba siis, et beagle pole päris see minu tüüpi koer. Aga ma otsisin samal õhtul müügikuulutused välja ja üsna kiiresti oli koer majas.
Ma tundsin juba noorena, et mul on intuitiivne võime koeri mõista ja neid treenida ning see pakkus mulle tohutult huvi. Aga beagle’iga ei sõuaks väga kaugele vist ka siis, kui soravalt koerte keelt räägiks.
Paraku jäi see koer üsna noorelt auto alla ja kuigi mul oli sellest muidugi väga kahju ja armastasin teda väga, viis see sündmus mind minu õigele rajale - vizslade juurde.
Sa tegeled hobikorras jahindusega, käid töökatsetel, aretad koeri ja treenid neid, ning seda kõike saadavad loendamatu arv võidukarikaid. Kuidas see kõik alguse sai ja kuidas esimene jahikoer sinuni jõudis?
Kui mu beagle’iga see õnnetus juhtus, siis lubasid mu vanemad mul uue koera võtta ja seekord võisin ma ise valida, millist ma soovin. Üks minu hea sõber, kes oli ise pistrikute treener, rääkis mulle ungari karmikarvalisest vizslast (WV). Ma polnud selleks hetkeks ühtegi päris WV´d näinud, aga nähes teda sõbra näidatud raamatu kaanel oli mulle kohe selge, et seda koera ma tahangi. Ja mulle meeldis fakt, et neid on vähe - mitte nagu lühikarvalisi vizslasid, kes olid siis ja on siiani Ungaris väga populaarsed.
Samal õhtul, kui olin oma sõbraga seda raamatut vaadanud, helistas mulle üks teine tuttav ja ütles, et üks WV hulgub Budapestis ringi ja kas ma saaks ta nii kauaks enda juurde võtta, kuni tema omanik õnnestub üles leida. Ta elas meie juures lõpuks kuu aega, sest tol ajal ei olnud ju kiiret infovahetust nagu nüüd. Selle koera omanikku otsiti isegi televisiooni vahendusel ja lõpuks me leidsime ta üles. Ta oli niivõrd tänulik, et ta koer oli elus ja hästi hoitud, et ta lubas mulle mu enda kutsika leida. Kuna WV kutsikaid oli siis väga vähe, siis me läksime esimesi vaatama ja mulle anti kõige väiksema potentsiaaliga koer, sest ma otsisin algselt ju lihtsalt perekoera.
Nüüd on mul 11 WV’d, aeg-ajalt lisaks ka hoiukoerad, ja ma aretan ja treenin oma koeri jahiks ja jahivõistluste jaoks. Lisaks on meil kaks küüliktaksi, sest nad on lihtsalt lõbusad tüübid ja pakkuvad pikkadel sõitudel mulle seltsi.
Kuidas algselt perelemmikuks võetud koerast tituleeritud jahikoer ja sinust edukas treener sai?
Ma alustasin oma esimese WV Dorkaga, kui mu jahikullide treenerist sõber mulle ühe treenimise raamatu andis. Ta soovitas mul oma vizslaga rohkemat teha, selmet temaga lihtsalt linnaparkides jalutada. Avastasin siis, et saan sellega väga hästi hakkama ja mu koer õppis kiiresti - ta tegi kõike täpselt nii, nagu seal raamatus kirjas oli. Lõpuks läbis ta juba väga noorelt kõik testid maksimumpunktidele ja avastasime seejärel trials võistlused. Ka seal läks meil vanade tegijate meelehärmiks väga hästi.
Ma olin sel hetkel ainult 18 aastat vana ja see meeste maailm ei olnud sugugi meeldiv. Niisama “naljadest” selleni, et minu tulemused tulevat vaid mingite teenete eest meeskohtunikele, ning iga mu viga saatis teiste heameel. Ega see pole tänaseni väga palju muutunud. Aga ma olin tugev ja pidasin vastu, ka läbi pisarate. Ajasin oma asja ja õppisin sellest mitte välja tegema.
Milline on sinu suhe oma koertega?
Minu koerad on mu pereliikmed, kellega käin koos jahil või jahikatsetel. Ma ei anna oma aretatud koeri kellelegi, kes tahab endale ainult jahikoera ja pidada teda kuskil kennelis, teda vaid mõnel päeval jahiks välja viies. Ma soovin, et minu aretatud koerad elaks head elu, ehk parematki, kui ma ise saan pakkuda. Paratamatult ei jõua ma tosinale koerale pakkuda seda üks-ühele aega, mida nad kindlasti hindaksid. Liiatigi, et päeva lõpus on see kõik minu hobi - mul on väikesed lapsed ja töö, mis peab samuti kuidagi päeva sisse ära mahtuma.
lühikarvalised vizslad
CsabaH.
Kuidas sinust koerainimene sai?
Minu perekonnas ei olnud koera-inimesi. Mu vanemad olid mõlemad ettevõtjad ja neil polnud lemmikloomade jaoks aega. Minu armastus loomade - ja eriti koerte - vastu on minuga kaasas käinud aga varasest lapsepõlvest peale ja suurt rolli selles mängib minu emapoolne vanaema.
Enne kui minu ellu tulid vizslad, tassisin ma koju igasugu segaverelisi koeri. Teismelisena hakkasin aga tööle just jahikoertega, alguses foksterjerite ja saksa jahiterjeritega. Aegamööda hakkasid mulle huvi pakkuma mitmekülgsemad jahikoerad ja lõpuks oli mu valik kahe tõu vahel - kas lühikarvaline või karmikarvaline vizsla.
Sa oled täiskohaga jahimees, jahikoerte treener, aretaja ja rahvusliku vizslaühingu president. Kuidas see sinu jaoks alguse sai?
Ma olen alates 14ndast eluaastast pidevalt jahil käinud, seega see on suur osa sellest, kes ma olen. Ma olen õppinud keskkonnakaitset ja seejärel professionaalseks jahimeheks. Mind paelus jahipidamises ja kõiges sellega kaasnevas distsipliin ja austus traditsioonide ning kultuuripärandi vastu. Koertega jahil käimine ja nende treenimine on nüüd nii minu hobi kui igapäevatöö.
Mis rolli koerad su elus mängivad?
Kogu mu elu on seotud jahikoerte treenimise, aretamise ja jahil käimisega. Nii on ka koerad meie pere lahutamatu osa ja ühtlasi minu töökaaslased. Kaks meie koera elavad toas, ülejäänud kennelis.
Kas sinu jaoks on oluline, et koerad, kellega jahil käid ja koos elad, on ühtlasi sinu kodumaalt pärit tõud?
Minu jaoks on äärmiselt oluline, et töötan kohaliku tõuga. See tõug aretati ungarlaste poolt siia keskkonda, kuhu ta sobitub kõige paremini. Aga üht tõugu ei saa eelistada emotsionaalsetel kaalutlustel, ta peab olema reaalselt parim. Selle kallal teen ma iga päev tööd.
taustalugu
Viszla on mitmekülgne, peamiselt väikeuluki jahiks kasutatav koer.
Vizsla tüüpi koeri kasutati algselt saagi leidmiseks ja saagile osutamiseks, mis seejärel võrguga või pistrikuga kinni püüti.
Relvade kasutuselevõtuga 18ndal sajandil muutusid ka koerte ülesanded ehk oluliseks muutus looma ülesleidmise kõrval lastud saagi äratoomine ning haavatud loomade otsimine.
Tänapäeva vizsla on tulnud aristokraatide kaminate eest, sest vizslaga elamine kuulus esialgu vaid sinivereliste privileegide hulka. Kõnekas on ka juba tolleaegne arusaam, et parim töötav vizsla tuleb inimese juures elavast koerast mitte kennelitest.
// Vizslade ajaloost
lähemalt.
"Ta ei ole nii lineaarne kui saksa variatsioon, aga samas jällegi palju struktueeritum kui tõud, kes on välja arenenud meie mandri lõunapoolsetes kultuurides. Mõistagi on need lihtsustavad üldistused, aga samas kirjeldavad hästi eri regioonide tõugude eripärasid. Tõud võisid küll olla mõeldud täitma sarnaseid ülesandeid, kuid neid vormisid erineva mõttelaadi, käitumiskultuuri ja eelistustega inimesed. See määrab ka parima viisi, kuidas nendega nüüd töötada." (Csaba H.)
Püssikoerad jaotatakse laias laastus funktsiooni järgi: spanjelid ajavad saagi lendu, pointerid ja setterid leiavad linnu ja hoiavad seda paigal ning retriiverid toovad lastud saagi kätte. Universaalsed tõud aretati tegema seda kõike.
Reaalsuses pole see eraldusliin muidugi nii kontrastne ja paljud tõud kannavad tegelikult mitut funktsiooni. Loe näiteks inglise springerspanjelist lähemalt siit.
Enne, kui tõud lukustati 19. sajandi lõpust alates standardijärgsetesse piiridesse, segati eri piirkondade koeri, et saavutada soovitud tüpaaž, mis sobituks kõige paremini antud oludesse ja kultuuri. Seega pole eri püssikoerte tõud arenenud eraldatuses, vaid teineteist täiustades.
Ungari lühikarvaline ja karmikarvaline linnukoer ehk vizsla. Mis vahe neil on?
Vahe on sisuliselt vaid karvkattes. Karmikarvaline loodi vastu pidama karmimale külmale ja tihedam topeltkarv kaitseb neid tihnikutes tuuseldades ka vigastuste eest. Sisuliselt ei peaks neil rohkem vahet olema. Võib-olla on WV’d ka natuke tugevama kehaehitusega, aga see pole mingi standardijärgne erinevus.
Minu arvates on lühikarvalised praegu aga iseloomult palju neurootilisemad, kodudes destruktiivsemad ja isased omavahel ning emased noorte koerte vastu agressiivsemad. Minu arvates tuleb see kehvast aretustegevusest, kus ei keskenduta eriti koerte iseloomule.
Minu jaoks on WV’s olemas see õige tasakaal kõigest, mida ma koeras ja sh töötavas linnukoeras otsin. Näiteks saksa pointerid on minu jaoks liigselt kurnavad. Nendega on vaja palju rohkem vaielda ja nendega peab kõvasti vaeva nägema, et end kehtestada. See on ka mulle emotsionaalselt raske. Vizslaga ei pea koguaeg kaklema, nad tahavad inimesega koos töötada ja meie tulemused on suurepärased.
ZsófiaM.
Kahe vizsla tõu suurim vahe on karmikarvalise topeltkarv.
Jaht koeraga - tuleb see vajadusest või on see pigem traditsioonidest kinni hoidmine?
Ilma koerata linnu- ja väikeulukijaht on väga ebaefektiivne. Ilma koerata pole lihtsalt võimalik ei elusloomi ega lastud saaki üles leida. Ja kui peaks juhtuma, et lastud lindu või looma ei suudeta kohe surmata, on kohustus see loom võimalikult kiiresti koeraga üles leida. Need jahilkäijad, kellel oma koera pole, maksavad sellisel juhul neile, kellel on. Ka mind kutsutakse tihti oma koertega jahtidele, kus jahti peab keegi teine.
Milline koer võiks olla hea töötav karmikarvaline vizsla?
Kõige olulisem on koera julgus ja tahe töötada kaugelt. Sa saad koera alati õpetada lähemale tulema, aga koera kaugemale nügimine on palju keerulisem. Ta peab olema enesekindel, töötades nii tihedas tihnikus sinust kaugel kui näiteks külmas vees. Vizsla on juba väga inimesele orienteeritud ja ta töötab sinu jaoks, vastupidiselt näiteks saksa pointerile, kes töötab iseenda jaoks, nagu tihti öeldakse. Seda enam on see teatav iseseisvus ja enesekindlus oluline.
Heal töötaval vizslal on huvi retriivida ja tal on pehme suu*. Väga oluline on koera pingetaluvus.
Kui koer on väga tundlik, on temaga oluliselt raskem töötada, sest kõik nõuab ülimat kannatlikkust ja aega. Ma olen töötanud vizsladega, kes tõmbuvad juba selle peale täiesti endasse, kui korrigeerin mõnd teist koera, kes sellist pinget väga hästi talub. See tähendab aga ju seda, et nii tundlikku koera ei saa koos teistega treenida. Inglismaal treenisin kord üht koera ja ülesandeks oli kahe linnu ära toomine - ühe asetamist ta nägi ja teise oma mitte. Ta leidis esimese väga ruttu üles, aga teisega läks tal väga kaua aega. Pidin teda pidevalt endast kaugemale otsima suruma. Lõpuks, kui ta linnu oli ära toonud, oli ta selle üle õnnelik, aga keeldus pärast seda järgmine kord üldse proovimast. Talle mõjus see stress väga.
Kas Ungaris on regionaalseid erinevusi, millele vastavalt valitakse ka jahikoera tõug? Ja kas vizslal on Ungaris töötamiseks mingi märgatav eelis?
Tõu eelistus tehakse siin laias laastus ikkagi kas välimuse, iseloomu sobivuse või eelistatud töö järgi. Setter nõuab näiteks suuremat karvahooldust ja ta pole eriti hea retriiver. Mõned tõud ei taha üldiselt väga vees töötada (setterid, pointerid). Mõni on tugevama iseloomuga nagu saksa linnukoerad, teised jälle pehmemad nagu vizslad.
Vizslal pole Ungaris töötamiseks ka eelist. Siin saab sama edukalt ka teiste koertega jahti pidada ja samamoodi vastupidi, ehk vizslaga kuskil mujal. Jah, mõni vizsla ehk ei kannata liigset suvekuumust või väga külma, aga siin Ungaris on ju sedagi.
Kas sinu jaoks on oluline, et koerad, kellega jahil käid ja koos elad, on ühtlasi sinu kodumaalt pärit tõud?
Kui ma olin 16 ja oma esimese vizsla võtsin, siis ei mõelnud ma selle peale üldse. Nüüd olen ma väga uhke, et elan ja töötan kodumaise koeratõuga. See annab lisamotivatsiooni aretusega vaeva näha ja seda tõugu arendada. Aga peamine põhjus, miks olen karmikarvaliste vizslade juurde jäänud, on ikka see, et armastan seda tõugu südamest.
Väga oluline on koera võime taluda survet. Nagu inimesedki - mõni murdub pinge all ja tõmbub enesesse, teisele mõjub see motiveerivalt.
Mis on hea koostöö võti?
Ühtpidi tuleb hea koostöö vizslaga juba loomulikult, sest see lihtsalt on tõug, kes tahab inimesega koostööd teha ja talle meele järele olla. Samas, sa pead selle suhtumise ise ka ära teenima. Selleks peab olema koeraga hea suhe - see tähendab, et ta võtab sind kui karja juhti, mitte lihtsalt kelnerit, kes süüa ette tassib.
Sa pead koostöö ära teenima. Selleks peab olema koeraga hea suhe.
On levinud arvamus, et vizslad on nii tundlikud koerad, et neile ei või midagi öelda. See ei ole nii. Sa pead olema õiglane ja seadma piirid, mis on selged ja konstantsed. Ja nendesse piiridesse jäämist ka õiglaselt ja proportsionaalselt nõudma. Kui koeral lastakse alati teha, mis ta tahab, siis kui tema tahab, siis on need seatud piirid seal ja pole mõtet ka koeralt midagi muud suvalisel hetkel nõuda.
Kui palju tuleb jahipidamisel koerast endast ja mis roll on treeningutel?
See kõige olulisem - töötahe - peab tulema ikka koera seest. Saab ka vähesema pealt minna ja treenida, aga see võtab väga palju ressurssi. Kui ma olin noor ja oma esimese WV’ga kõike seda õppisin, siis mul oli palju vaba aega ja tahtmist panustada. Nüüd pere ja töö kõrvalt eelistan ma vähesema vaevaga samu ja veel paremaid tulemusi saada ja ma otsin seda jahikirge, mis tuleb koerast endast.
Treenimisel sa teed ise valiku, millist käitumist sa lõpuks tahad, sh jahil käies. See tähendab - kui kaugele koer sinust läheb, kui palju ta sinu abi kasutab, milline on teie suhtlusviis.
Mis on treeningutel oluline?
Alustada tuleb instinktide ülesäratamisest. Ma ei pane alguses nii suurt rõhku kuulekusele, vaid töötahte äratamisele. Selleks on noortele koertele vahel vaja näidata, mida tähendab igavus. Kui koer saab pidevalt tähelepanu, mis on ühtpidi ju tore ja eriti lemmiklooma puhul, siis jahikoera jaoks võib kasu olla sellest, kui ta väärtustab ühiselt veedetud aega looduses.
Kui koeras on jahikirg olemas ja ta on kogenud, mida jahil käimine tähendab ning tunneb, et see ongi kõige lõbusam tegevus, mida ta koos inimesega teha saab, siis alles selle peale saab ehitada täpsemini koordineeritud tegutsemist.
Noorel koeral peab oskama tema enesekindlust üles ehitada ja olla tähelepanelik survega, mille alla ta panna. Samas ma ei leia, et jahikoera välja treenimisel tuleb kasuks ainult kiitusel baseeruv suhtlus. Ma arvan, et ma olen koertega suheldes õiglane, aga ma ei ole eranditult pehme.
Alustada tuleb jahiinstinktide ülesäratamisest. Alles siis saab tegeleda kuulekusega.
Õige vizsla ei tööta toore jõuga vaid taibukalt ja elegantsiga.
Kuidas iseloomustad head töötavat vizslat?
Hea töötav vizsla on väga motiveeritud, järjepidev, funktsionaalse kehaehitusega ja kergesti treenitav. Ta töötab inimesega oma vabast tahtest ja ei püüdle ennast teeniva iseseisvuse poole. Hea vizsla töötab ühtmoodi hästi kõikides tingimustes - põllul, vees ja metsas. Ükski ilm või maastik ei ole talle takistuseks.
Mis tagab hea suhte inimese ja koera vahel ning kuidas see koostöö toimib?
Universaalse jahikoera töö on üks kompleksemaid töid, mida üks koer teha saab - olenata tõust. Seda lühidalt kokku võtta on võimatu. Üks asi, mida esile tõsta just vizsla puhul, on tema intelligentsus töös ja koostöö tahe. Mis tema töös tuleneb tehtud otsustest ja mis jällegi teatud refleksidest, pole lihtne piirtleda ja sõltub paljuski konkreetsest olukorrast. Inimese ülesanne on samas otsustada, kuidas kõikvõimalikke olukordi töö ajal lahendada ja seda harjutatakse põhjalikult treenimise käigus.
Seepärast ongi oluline efektiivne suhtlus kahe liigi vahel. Selle määrab inimese pühendatud aeg koostöösse, kannatlikkus ja empaatiavõime.
Millest lähtud jahikoerte treenimisel?
Ma lähtun treenerina kaasaegsetest, funktsionaalsetest ja etoloogilistest* teadmistest. Operantne* õppimine ja põhilist rõhku saav positiivne tasustamine (sarrustamine)* on meetodina väga tähtis, aga tervikliku treenimise puhul pole see siiski kogu tõde. Valearusaam, et püsivad tulemused on saavutatavad vaid positiivse tasustamise meetodit kasutades, teevad treenimise efektiivsusele ja tõule laiemalt tegelikult suure karuteene.
Vizsla on märkimisäärse suhtlemisoskusega. Ta jälgib alati ühe silmaga oma inimest, olles valmis saja meetri kauguseltki inimesele reageerima.
Kõige olulisem on, et koer oleks sõbralik nii inimeste kui omasugustega.
Mina ei leia, et need kaks asja teineteist välistaks. Minu arvates on see kultuuri küsimus ja eriti lõhestunud suunad on rohkem inimeste enda teema kui see, et pole võimalik aretada tõule omase välimusega head töökoera.
Mina pööran oma aretuses tähelepanu nii tõuomasele välimusele kui töövõimele. Samas kõige olulisem on siiski see, et koer oleks sõbralik nii inimestega kui omasugustega. Seda on ühtmoodi vaja nii pereeluks kui töötamiseks ja ma ei mõista, kuidas sellele saab mitte rõhku panna.
Seejärel on vaja loomuliku annet ja kergesti treenitavat iseloomu. Ja lõpuks võiks koer ka selle tõu moodi välja näha.
Minu koerad on suurepäraste tulemustega nii töökatsetel kui näitustel ja olen selle nimel aretuses ka aastakümneid vaeva näinud, et see nii oleks. Aga muidugi, selle taseme hoidmine aretuses nõuab väga läbimõeldud tegutsemist ja objektiivseid valikuid, milliseid koeri kasutada.
Selle tõu imelised omadused tulevad töökoera omadustest. Seega peab aretuse keskmes olema tema töövõime.
Töökatsed ja näitused
Tõugudel, millel on FCI standardi juures vastav märge, tuleb näituse tšempionitiitli kinnitamiseks esitada ka läbitud töökatse tõend.
Töökatsega testitakse koera elementaarseid tõuomaseid oskusi. Vizsladel on töökatse kohustuslik.
Vt infot Eesti Kennelliidu kodulehelt.
Kas vizsla sobib lemmikuks? Ja kas jahil mittekäiv vizsla on õnnetu vizsla?
Zsófia:
Minult küsitakse tihti, et kas WV’d on head perekoerad ja sobivad lastega. Minu arvates saavad nad lastega väga hästi läbi, aga see ei tähenda, et nad oleks nende juures ettevaatlikud. Vastupidi, nad võivad olla korralikud mühakad. WV on ikkagi suur koer ja tal on ükskõik, kui lapsele sabaga näkku peksab või ta lihtsalt pikali jookseb.
Aga laiemas plaanis - igale vizslale polegi jahitöö see kõige parem väljund. Ja jahimehed pole alati kõige paremad koera-inimesed, sest seda suhtumist, et koer on rohkem tööriist kui pereliige, on selles vallas veel palju. Vizslal võib perelemmikuna olla suurepärane elu ja tihti võetakse neid aktiivsetesse ja spordihuvilistesse peredesse.
Csaba:
Mitte-töötav vizsla võib muidugi elada õnnelikku elu, kui tal on piisavalt stimuleerivat tegevust. Sellist koera ei tohiks aga minu arvates kasutada aretuses.
Kvaliteetaeg oma inimesega on vizsla jaoks väga oluline.
Mida on vizslale õnneks vaja?
Zsófia:
Kvaliteetaeg oma inimesega on vizsla jaoks väga oluline. Ta peab saama liikuda, teha midagi põnevat ja väljakutsuvat nii tema mõistusele kui füüsisele. Kindlasti motiveerib teda kiitus, mida ta saab, kui tal mingi tegevus õnnestub. Igal juhul meeldib neile aeg, mille inimene talle pühendab, see 1-1 keskendumine.
Koeral peaks samuti olema selge tema koht peres ja ootused tema käitumisele. Need piirid võib ju iga inimene ise omale sobivalt paika panna, aga neist tuleks kinni hoida. Vizsla on emotsionaalselt väga intelligentne ja oskab inimesele väga hästi pähe istuda, ise samal ajal jube dramaatiliselt kõikvõimaliku ebaõigluse üle kaeveldes.
Csaba:
Vizslat teevad õnnelikuks samad asjad, mida enamikke teisi koeri - regulaarsed ülesanded ning elu koos oma pere või inimesega, kes suudab talle pakkuda aktiivset ja tasakaalus elu, millel on selged reeglid.
Kas emastel ja isastel on suur vahe, sh jahipidamisel?
Zsófia:
Peale oma esimest beagle’it, kes oli isane, ütlesin, et ma ei taha kunagi enam isast koera. Esimene WV oli mul ka emane. Isastel on suurem osa ajast ainult üks eesmärk ja see on emaste otsimine ning see kodu ümber märgistamine ajas mind hulluks. Nüüd on mul mõlemaid ja WV puhul on see kõik kuidagi palju normaalsem. Alguses ma ka treenisin oma koeri nii, et nad maja juures ei märgistaks. Aga üldjoontes on mõlemal omad väiksed erinevused. Emased on jooksuaja perioodil tihti väga emotsionaalsed ja siis on nendega suhtlemine ja töötamine palju keerulisem. Isased on samas jällegi ehk veidi põikpäisemad.
Csaba:
Suuresti sõltub kõik individuaalselt koerast ja mitte nii väga tema soost. Emased on ehk veidi emotsionaalsemad ja treenimise suhtes tundlikumad. Isased ehk siis jällegi võimekamad ja motiveeritumad pidevaks tööks, nende treenimine vajab aga suuremat järjepidevust.
Välimusekeskne aretus teeb tõule suurt kahju.
Csaba:
Lühikarvaline vizsla on samuti võrdlemisi terve tõug. Mõningaid probleeme tuleb ette puusadega ja nagu ka teiste tõugudega, on ka vizsladel teatud nn elustiilist tulenevaid probleeme. Mis teeb aga muret, on mitte-töötavate vizslade töövõime kahanemine. See paistab eriliselt välja koerte närvikavas ja füüsilise robustsuse osas. Näen seda oma igapäevases töös väga selgelt. Välimusepõhine aretus ilma pikema visioonita teeb tõule suurt kahju ja selle mõju tõule ilmneb ruttu - juba mõne generatsiooniga. Selliseid muutusi on aga palju raskem tagasi pöörata.
Vajalikud testid
Zsófia:
Kohustuslik on teha puusatestid, mina teen oma koertel kindlasti ka küünarliigese kontrolli, silmatestid ja mõned muud geenitestid, mis on alles mõne aasta eest tulnud.
// Loe vizslade tervise kohta siit.
Vizsla sobib elama kõikjale, peaasi, et ta saab iga päev kvaliteetaega oma inimesega ning piisavalt liikuda.
Elu vizslaga
Vizslat iseloomustab tugev koostöö tahe ja vajadus - vizsla on perekeskne koer ja tema pilk (ja sammusahin) saadab sind kõiges, mida sa teed. Vizsla ei ole koer, kes naudiks introvertselt aias pikutades rahu ja vaikust, samal ajal oma sügavaid koeramõtteid mõeldes. Tema on alati seal, kus midagi toimub.
Vizsla ei ole koer, kes üksi aias kõhulihaseid teeks ja seejärel rahulolevalt toas diivaninurka sukelduks.
Vizsla on energiast pakatav jahikoera tõug, kelle modellivälimuse taga peitub suurema kuumavereline tyrannosaurus. Vähemasti esimestel eluaastatel. Seda seikluslikku ja nupukat tuumaenergiat maandab igapäevane pühendunud tegelemine ja võimalusel vabas looduses liikumine. Vizsla ei ole koer, kes üksi aias kõhulihaseid teeks ja seejärel rahulolevalt toas diivaninurka sukelduks.
Vizsla aretati mitmekülgsete annetega jahikoeraks, aga samas ei ole jahipidamine ainuke tegevus, mis tema heaolu tagaks. Vizsla sobib elama kõikjale, peaasi, et ta saab iga päev kvaliteetaega oma inimesega ning piisavalt liikuda.
Teatud draama on vizsla DNAs ka. Tavapärane on näha seda ruuget välgunoolt silmagi pilgutamata metsas läbi mudakraavide ja võpsikute sööstmas, aga kodu ümber on nii mõndagi nähtud isegi väiksema vihmasabina tõttu õue minemast keeldumas.
Vizsla on tööülesandeid täites või treeningutel äärmiselt suhtlusaldis ning õpib õige motivatsiooni korral väga kiiresti. Temaga on võimalik koos nii oma sportlike ambitsioone täita kui pideva metsasviibise tulemusel vaimne tervis korralikult sanatooriumisse saata. Iga ilmaga, igal aastaajal. Õige vizsla on see, kes teab alati, kus tema inimene on (isegi kui sina teda parasjagu metsas ei näe).
...ehk kokkuvõttes
kui oled vähem dramaatiline kui vizsla ise ning võtad tema kohati tsunaamilike proportsioonidega kohaolekut paratamatu reaalsusena, oled rõõmus, et saad iga looduse välja mõeldud ilmaga mõned tunnid päevast metsas veeta, seda eriti esimesed kümme nooruslikku aastat - pärast piisab ehk veidi vähemast, oled valmis öösel sama tihti ärkama, kui väikese lapsega, et vizslale uuesti tekk peale panna, leiad endas jõudu, et talle õigel ajal "ei" öelda, ning oled pärit leiutajate külast, sest suudad nuputada välja põnevaid ja väljakutseid esitavaid mõistatusi oma koer-Poirot'le - siis oled teretulnud vizsla-inimeste klubisse! Tõenäoliselt leiad sealt nii mõnegi omasuguse.
Märkused
Autor: Grete Tähemaa
viimane uuendus 27.02.2026
* Püssikoer - eesti keeles ei ole alati häid vasteid inglise keeles tabavatele ja laialt kasutatud väljenditele.
Üks neist on gun dog. See ühendab tõuge, kes töötavad lähestikku koostöös inimesega ja kus saak lastakse koera lähedal.
Neist teine on sighthound. Sisuliselt kasutatakse nende tõugude puhul väljendit “hurt”, ent selles sõnas ei peegeldu nendele koertele omane funktsionaalsus - pidada jahti visuaalsetele märkidele toetudes. Miks mitte nimetada neid “pilgukoerteks”. ↑
* Pehme suu - koer kannab saaki pehmelt, ilma seda kahjustamata. Osaliselt loomupärane omadus teatud tõugudel, mida lihvitakse jahitrennides. ↑
* Eteoloogia - on loomade (sealhulgas inimese) liigiomast käitumist uuriv teadusharu. ↑
* Operantne tingimine - õppimise protsess, mille käigus kujundatakse käitumist sarrustamise (tasustamise) (positiivne või negatiivne) või karistamise abil. Loe lähemalt siit.
* Positiivne sarrustamine -käitumisele järgneb premeerimine meeldiva stiimuliga, mis suurendab tulevikus käitumise kordumist. Loe lähemalt siit.
Vizslade ajaloost:
https://gundog-journal.com/breeds/buying-guides-breeds/a-versatile-aristocrat-in-the-hungarian-vizsla/
https://www.vizsla.org.uk/all-about-the-vizsla
https://magyarvizslaklub.hu/a-magyar-vizslarol/
https://www.hungarianvizsla.hu/a_vizslarol
Pildid:
Karmikarvaliste vizslade piltide eest täname Zsófiat (Zöldmáli);
Siledakarvaliste vizslade pildid on pärit Csabalt (Nádberki Huntingdog Island).
Aitäh Zsófia, Csaba, Mariliis, Lili, Andres & Elias