Kas me klapime - see on see küsimus

Iga tõug toob kaasa selle, mida võiks nimetada käitumuslikuks eelarveks: ootuspärane vajadus füüsilise liikumise, vaimse tegevuse, sotsiaalse suhtluse ja eesmärgipärase toimetamise järele. See eelarve ei ole läbiräägitav. Koer kulutab selle ära ühel või teisel viisil. Kui inimene sinna panustab, on koer õnnelik ja temaga on rõõm koos elada. Kui ei, leiab koer ise viisid oma elu tasakaalustamiseks — ja seda hindab inimene harva. Kõrge töövajadusega tõug väheaktiivses kodus ei kannata inimese halbade kavatsuste tõttu. Ta kannatab lõhe tõttu, mis haigutab selle vahel, mida tema närvisüsteem vajab ja mida tema keskkond talle pakub.

Seega taandub kõik inimese ausale enesenägemisele ja oma argipäeva reaalsusele - sest koer kolib oma nõudmistega elama just sinna, mitte päikest täis pühapäevadesse. 

Tüüpide kiirkohting

Karjakoerad aretati kariloomade liigutamiseks. Kõiki selleks tööks aretatud tõuge ühendab tugev koostöötahe ja -oskus inimesega. Karjakoerte algupärane töö on kognitiivselt väga nõudlik - lugeda ja ennustada iga karjas oleva looma käitumist, reageerida sellele välk-kiirelt ning teha seda toetudes nii enda paremale äranägemisele kui karjase sisendile.
Koos elamise kontekstis tähendab see koera, kes on aktiivne suhtleja, mõtleja ja tegutseja, kellel on vaja nii füüsilist kui vaimset tegevust. Tänu oma koostöötahtele on karjakoerad aga entusiastllikud õppijad.
Kindel on see, et ilma inimese pakutud väljunditeta leiutab karjakoer need võimalused ise.

Valvekoerad, olgu nad mõeldud kaitsma üksi mägedes liikuvaid lambakarju või taluõue - nende töö eelduseks on iseiseisvus ja otsustusvõime. Olla võimeline ise otsuseid vastu võtma ja vastavalt sellele tegutsema - see on töötades elu ja surma küsimus. Valvekoerad, kes aretati nö ihukaitsjateks, on rohkem oma inimesele orienteeritud.
Koos elamise kontekstis tähendab valvekoera tüüp koera, kes polegi mõeldud liigselt inimese arvamust küsima ega tunne vajadust kellegi meele järele olemiseks. Üldjoontes rahulikud, kuid mitte passiivsed, otsustusvõimelised ja meelekindlad - nad võtavad oma tööd tõsiselt. Mida suurem ja võimsam tõug, seda selgem on, et see pole koer, kellega saab hea suhte kujunemise juhuse hooleks jätta. 

Jäljekoerad (scenthound) ehk lõhna järgi jahti pidavatelt koertelt oodati lõputut fokusseeritust oma ülesandele. Oma otsustes on jäljekoer enesekindel ja kaugtööle iseloomulikult ta inimese tuge selles ei otsi, ega tohtinudki kõrvalisest saginast end häirida lasta. Sinna hulka kuulub paratamatult ka käsklus “siia”.
Koos elamises tähendab see aga seda, et jäljekoeralt pole mõtet oodata andunult silmsidet hoidvat koera, kes kuulekalt inimesega külg-külje kõrval metsasörki teeb. Sõbralik -  jah, häälekas suhtleja - jah, eriti üksi kodus. 

Püssikoerad (gun dogs*) on saagi leidmiseks, liikvele ajamiseks ja kättetoomiseks aretatud jahikoerad, kes töötavad tihedas koostöös inimesega. Nende töö eeldab keskendumisvõimet ja pidevat kontakti oma inimesega, sest just tähelepanelik ja nüansirikas koostöö tagab edu nende ühises tegevuses. Püssikoerad on energilised ja vastupidavad, sest jahikoera töö tähendab tihti pikki päevi, sõltumata ilmast ja maastikust.
Püssikoerte tõugude hulgas on palju väga populaarseid perekoeri ja õigustatult - nende koostöötahe ja jahitööks ülivajalik sõbralik ja entusiastlik natuur sobivad pereellu suurepäraselt. Küll aga ainult siis, kui nende töökoera olemusest tulenev liikumis- ja nuputamisvajadus on koos inimesega maandatud.

Pilgukoerad (sighthound*) ehk visuaalselt jahti pidavad koerad on hurdatüüpi tõud, kes aretati märkama ja reageerima liikuvale saagile - nende ülesanne oli saagile järgi jõuda, ümberpiirata ja vajadusel surmata. See tähendab, et tavaolekus pigem rahulikest ja sageli omaette hoidvatest diivanipatjadest saab liikuvat sihtmärki silmates plahvatusliku kiirusega startiv rakett, kellel pole kombeks siis oma inimese arvamust otsida. Oma töös polnud see lihtsalt võimalik, sest ükski jahimees ei suutnud nende koertega sammu pidada.
Kodustesse tingimustesse sobivad pilgukoerad hästi, kui nende õrn, iseteadlik ja vahel ka eemalehoidev natuur inimesega klapib. Nad ei vaja ka igapäevaseid jooksumaratone, vaid turvalises keskkonnas sprintimise lõbu.

Terjerid ja urukoerad on aretatud kahjurite ja maa alla peituvate saakloomade püüdmiseks. Selleks tööks ei piisa vähemast kui superkangelaslikust julgusest, enesekindlusest, eesmärgistatud meelekindlusest ja nö kuulikindlusest. Inimese nõuanded maa alla ei kosta, seega pole ta ka harjunud nõuandeid küsima. Terjer ei heitu mitte millegi ega kellegi ees - mida suurem väljakutse, seda võimsamalt ta sellele vastu astub. Ta ei oota, vaid tegutseb. Ta ei küsi, ta vastab. Ta näeb, ta läheb kohe. Kui Chuck Norris oleks koer, oleks ta terjer. 
Tema äärmine meelekindlus ja tegutsemisjulgus väljendub sama jõuliselt oma inimestega suhtlemises. See ei tähenda eales pahatahtlikkust, vaid lakkamatut piiride katsetamist, millesse tasub suhtuda huumori ja järjekindla stoilisusega.

Seltsikoerad on aretatud olema inimese kaaslased. Nad pakkusid seltsi ja väljendasid tihti inimese kõrget staatust ühiskonnas. Väikest kasvu, igatepidi soojad ja nunnud ning suure lähedusvajadusega - see oli seltsikoera juures peamine.
Ilmselgelt on seltsikoerad tänapäevani head perekoerad, kes sobivad tihti ka vähem aktiivsetesse peredese. Seltsikoerte peamine tähelepanu vajav aspekt tuleb hoopis nende tänaseks liialdatud infantiilsust rõhutavast välimusest - peaasjalikult lamedate nägudega tõud, mis tegelikkuses põhjustavad koertele suuri terviseprobleeme ja kannatusi.