Šoti terjer
Meie eesmärk on tõu kodumaal kohtuda koerte ja nende inimestega, kelle koostöö ja -elu on tänapäevane versioon sellest, milleks see tõug loodud sai. Iga tõu lugu on saanud alguse ja tähenduse inimese ja koera koostööle ehitatud suhtest.
ElaineC.
Kuidas sinust koerainimene sai?
Ma olen koertega üles kasvanud. Mu ema tegeles teise-ringi kokkerspanjelitega, seega meil olid kodus alati kokkerid.
Kuidas sinuni just šoti terjerid jõudsid?
Šoti terjerite juurde jõudsin tegelikult juhuslikult. Minu esimesed kaks koera tulid meile läbi Dog Trust'i ja kõik minu järgnevad šotlased on samuti olnud teise-ringi koerad.
Need esimesed šotlased olid 8-aastased, kui nad meie juurde jõudsid. Archie oli agressiivne, sest teda oli väärkoheldud. Rosie ülekaaluline. Archie'ga tekkis meil tegelikult esimesest kohtumisest erakordne side. Kõigest aastaga sai temast täiesti teistsugune koer. Siis armusingi šotlastesse.
Sa töötad põhitöö kõrvalt vabatahtlikuna STECS-nimelises šoti terjerite abiorganisatsioonis. Kuidas te šoti terjereid aitate?
Meil on tõesti vedanud sellega, et inimesed on meid üles leidnud ning organisatsiooni lahkelt toetanud. Nii saame tegeleda uute kodude otsimisega šoti terjeritele, kes mingil põhjusel vajavad uut kodu, või kel on vaja meditsiinilist abi, mida nende omanikud neile pakkuda ei jaksa.
Õnneks on meil üsna pikk ootejärjekord nö ukse taga inimestest, kes soovivad mõnele šoti terjerile uut kodu pakkuda. Suur Covidi-järgne koeraloovutuslaine on nüüd tasapisi üle minemas - pandeemia ajal võeti väga palju koeri, aga eks eeltöö jäi paljudel lühikeseks ja paljud pidid üks hetk naasma kontoritesse, jättes koju suure üksindusärevusega koera.
Kui populaarne šoti terjer tänapäeva ÜKs on? Tänavapildis neid eriti näha pole.
Šoti terjer on nüüdseks ohustatud tõugude nimekirjas. Reaalsus tundub olevat aga veidi teine, sest meil liigub palju koeri ilma tõutunnistuseta ja neid ju ametlikku statistikasse lugeda ei saa. See on muidugi probleem, sest tegelikult ei saa ju ostja sealt tervet ja õnnelikku koera ja õiget šoti terjerit.
Lõuna-Inglismaal ja eriti Londonis on šoti terjerid populaarsemad. Üldpildis näeb Šotimaa väikestest terjeritest pigem näiteks West Highland White terjereid.
Milline on sinu suhe oma koertega?
Nad on absoluutselt meie pere liikmed, nagu meie lapsed. Proovime neile pakkuda parimat koeraelu, eriti kuna nii mõnigi neist on enne elanud väga halbades tingimustes.
Meie praegustest šotlastest Rhea tuli meie juurde näiteks kutsikafarmist, kus teda kasutati kutsikate vorpimiseks. Võib arvata, et nii tema enda kutsikapõli kui ka kogu ülejäänud aretusemase elu polnud mingi meelakkumine. Willow seevastu tuli meie juurde kutsikana ja täiesti toredast kodust, põhjuseks oli tema omaniku ootamatu surm.
taustalugu
Terjerid
Terjer on aretatud kahjurite peletamiseks ja/või surmamiseks. Selleks tööks ei piisa vähemast kui superkangelaslikust julgusest, enesekindlusest, eesmärgistatud meelekindlusest ja nö kuulikindlusest. Terjer ei heitu mitte millegi ees - mida suurem väljakutse, seda võimsamalt ta sellele vastu astub. Ta ei oota, vaid tegutseb. Ta ei küsi, ta vastab. Ta näeb, ta läheb kohe.
Huvitaval kombel on pea 80% FCI poolt tunnustatud terjeritõugudest pärit ÜKst ja Iirimaalt. Dokumenteeritud on lisaks tšehhi, saksa jahiterjeri, austraalia terjeri ja austraalia siiditerjeri pärinemised ÜK terjeritest. Nende mõne üle jäänud terjeritõu puhul mujal maailmas pole aretusliinide ajalugu täpselt teada. Samas on küllaltki tõenäoline, et terjerlike tööülesannete ja iseloomuomadustega koeri on sõltumatult arenenud ka mujal ent neid ei ole vormistatud tõugudeks.
Töö inimesega – koostööst lolluseni
Terjeri töö oli abistada inimest igapäevases majapidamises – olgu selleks siis kahjurloomade peletamine, jaht või valvetöö. Terjeritele usaldatud tööülesanded vormisid neist erineva tüpaažiga koeri. Väiksemad ja kompaktsemad koerad olid maa-aluse töö eksperdid. Maapealseks jahiks, kus oli tarvis kiirust ja võhma, ristati terjeri-tüüpi koeri hurtade ja hagijatega. Suuremakasvulisi koeri kasutati jahitööks vees või keskenduti valve- ja teenistuskoera ülesannetele. Mõnedest said isegi väikest kasvu seltsikoerad, kes ei kaotanud samas oma terjerlikku olemust.
Terjeri superkangelaslikud omadused köitsid paraku ka neid, kes buldogidega ristates said suurepärased koerad, kes suruti võika meelelahutuse ehk koeravõitluste (verespordi) nõdrameelsusesse.
Tänapäevane tööpost
Muutunud maaelu ja kaasajastatud (loomakaitse) seadustega on muutunud ka töö terjeritega. Laias laastus on neist saanud peamiselt perekoerad, mis ei tähenda, et nende valve- ja jahiinstinkt oleks kuhugi kadunud - toimetagu ta nüüd siis linnasaginas või peensuseni pügatud muruaias.
Terjerid pole sugugi ainsad koerad, keda on kasutatud sarnaseks tööks. Taks on samuti aretatud maa-aluseks urutööks, erineb ta aga sellepoolest, et ta aretati välja jäljekoertest. Portugali podengod on mõeldud otsima urgudest ja kivikuhjade vahelt küülikuid nagu šoti terjergi; pinšerid, šnautserid, talukoerad, väikesed lambakoerad ja kääbuskoerad püüdsid ning tapsid samuti närilisi kõikjal Mandri-Euroopas.
Nimetatud tõuge ja terjereid ühendab enesekindlus, julgus, iseseisvus ja järjekindlus ning üldine tahe tegutseda. Nende erisused kooruvad algsetest tööülesannetest: taks ühendas urutöö hääleka jäljeajamise ja haavatud uluki jälitamisega; šnautser rotipüüdmise talli valvamise ja muu valvekoeratööga; drever ajas ulukit maapinnal küti suunas. Terjerite peamine tugevus oli kiire jälitustöö ning julgus väikse saakloomaga lähikontaktis vastasseisu astumisel.
Tänapäevased Šotimaa
cairn'i, West Highland'i terjer ja šoti terjerid
on kompaktse karmikarvalise tüübi esindajad ning nende ülesanne oli mägiste alade maavaldustel kahjurloomade peletamine ja püüdmine.
Neid ühendab iseseisev, kartmatu ja kangekaelne natuur ning tõsine jahikirg. Nende kompaktne keha oli optimeeritud raskesti läbitaval maastikul kivide vahele varjunud saakloomade välja ajamiseks, kiireks reageerimiseks põgenevale saagile ja madalatesse urgudesse pugemiseks.
Enne tõustandardite tekkimist 19. sajandi lõpus võisid need koerad ka samas pesakonnas sündida. Hiljem eraldati valged westie'deks, muud värvi cairnideks ja veidi pikema koonu ja karvaga koerad šoti terjeriteks.
Skaiterjer ja Dandie Dinmont terjer
on pikema keha ja karvaga terjerid, kelle kehaehitus aretati tööks sügavates tunnelites - pikem keha aitas nimelt kitsastes tunnelites paremini manööverdada. Pikem karv ning lahtine nahk aitas vältida vigastusi ning tugevad ja suured esikäpad olid mõeldud väsimatuks kaevamiseks.
Võrreldes oma kompaktsemate ja väiksemate sugulastega, on need kaks tõugu vähem plahvatusliku iseloomuga. Samas on kartmatud kaevanduseksperdid ning suurepärased valvekoerad. Temperamendilt aga avatumad hellustele, mis Šotimaa terjeritele omaselt on siiski jätkuvalt "oma inimeste" privileeg.
Border terjer
on kõrgema jalaga ja pikemate vahemaade läbimiseks mõeldud tõug, kes on pärit Šotimaa ja Inglismaa mägistelt piirialadelt. Seal oli ta asendamatu abiline lambakasvatajatele ja farmeritele rottide tapmiseks ja rebaste lambakarjade juurest eemale peletamiseks. 19. sajandil jõudis piirialadele inglise härrasmeeste rebasejahi traditsioon*, kuhu kaasati kohalikud töölisklassi mehed oma terjeritega, kes suutsid hobuste ja hagijatega sammu pidada.
Border terjerid saavad reeglina paremini läbi teiste koertega - see oli rebasejahti kaasatud hagijakarjade juures töötamiseks hädavajalik. Nad on elavad, natuke metsikud - nagu piirkond, kust nad pärit on - ja samas oskavad jõudehetkel oma inimesele mõnusasti sülle magama keerata või murehetkel lohutama tulla.
Samast piirkonnast ja esivanematest on pärit ka Dandie Dinmont terjer ja inglismaa bedlington terjer.
Milline koer on šoti terjer ja millised on sinu koerad?
Nad on stoilised. Väga lojaalsed. Kindlasti kange iseloomuga ja kuraasi täis. Nad on kasvult väiksed, aga julgusest ja enesekindlusest neil puudu ei jää. Nad ei tunne hirmu.
Iseloomult on minu praegused kaks koera täielikud vastandid. Aga siin mängib kindlasti suurt rolli nende kujunemisaegne elu. Rhea on näiteks väga minu küljes kinni ja käib mul kodus järel, samal ajal kui Willow toimetab rõõmsalt omaette. Rheal on tugev jahiinstinkt ja talle on toit väga tähtis, Willow seevastu tahab kõikide olenditega sõprust sobitada.
Šoti terjer - tõug, mis räägib terve riigi eest
Kartmatu, aga mitte pahatahtlik ega eesmärgistatult agressiivne. Enesekindel ja iseseisev. Võõrastega pealtnäha vahel tõre, vastavalt olukorrale leige või kuraasikalt ennastkehtestav. Ülevoolavalt kiindumust välja paiskamata on nad samas äärmiselt perehoidvad ja omadele näitavad ka enda krutskeid täis poolt. Veidi romantiseerides, näeb neid iseloomujooni ka šotlastes endas.
Šoti terjereid on kujundanud Šotimaa loodus ja töö, mille ekspertideks nad selles karmis keskkonnas aretati. Oma lähisugulaste - cairnide ja westie'dega võrreldes peetakse šotlast neist isegi kõige tõsisemaks ja äkilisemaks võitlejaks.
Vastasseis on nende veres
Igavene võitlus inimese ja looduse vahel võimendub paigus, kus maast elatumine on kõigile äärmiselt raske. Mägise maa andestamatust ja ilma võimsat tujukust trotsides teeb igaüks kõik endast võimaliku, et ellu jääda. Maaharija, karjuse ja taluniku vaatenurgast muutub igaüks, kes vähegi tema ressursside kallale kipub, olemuslikuks vaenlaseks. Sellesama vastasseisu järgi vormitakse ka šoti terjer - olemaks armutu rottide, rebaste, mäkrade ja saarmaste vastu, kelle enda ellujäämislugu toob nad ikka ja jälle lambakarjade ja toiduaitade juurde. Selles võitluses jääb sõna otseses mõttes ellu kuraasikam, järeleandmatum ja otsusekindlam.
Igavene võitlus loodusega
vormis koerad, kelle julgusest
sõltus ellujäämine.
ElaineC.
Kuidas šoti terjeritega tööd tehti?
Kui šotlased töötasid näiteks gamekeeper'itega*, pidid nad olema väga kuulekad, püsima tihedalt tema kannul ja vaid käsu peale tegutsema. Nende tihe koostöö oli väga oluline, sest koerte vastased on võimsad võitlejad ja head koera ei tahtnud keegi kaotada. Urgudest tuli nad seetõttu kiiresti välja kaevata, sest vastasseis kitsas maa-aluses tunnelis oli koerte jaoks väga ohtlik.
Mõistagi oli nende elu täiesti teistsugune võrreldes tänaste kodukoertega. Nad magasid kennelites mitte toas ja pidid oma pidamise välja teenima.
Mis sellest tööviisist tänaseks saanud on?
70 aastat tagasi ehk veel kasutati šotlasi selliseks tööks, aga nüüd ütleks, et seal kus gamekeeper'id veel tegutsevad, näeb rohkem näiteks Jack Russel terjereid.
Kas šoti terjeril on oma kodumaal mingi märgatav eelis?
Kodukoertest rääkides ei ütleks ma küll, et neil kuskil mujal elades kuidagi halvem on. Me suhtleme STECSi kaudu näiteks ka ameeriklaste. austraallaste, kreeklastega, ja šoti terjerid saavad igal pool väga hästi hakkama. Ameerikas on šotlased muide väga populaarsed.
Kas sinu jaoks on oluline, et sinu koerad on ühtlasi sinu kodumaalt pärit tõug?
Olles ise šotlane, siis ma ütleks, et ma tõesti tunnen uhkust, et mul on selline äratuntavalt minu kodumaalt pärit koeratõug.
Väikese ja iseteadliku šoti terjeri taga seisab maastik, mis nõudis terast tähelepanu, ja inimene, kellel tuli sellest keskkonnast võtta parim. Selleks õpiti leidma varju lageda taeva all, ennustama ilma pilvede liikumise järgi, märkama looma kohalolu jäljest turbas ning aimama ohtu äkitselt saabunud vaikusest. Oma koertelt nõuti veel tibake enamat: minna pimesi ja kartmatult kivikuhilasse, kuivenduskraavi või urgu, kuhu inimene järgneda ei saanud, ning jätkata seal tööd üksinda. Seega ei olnud terjeri paljukiidetud iseseisvus salongi tarbeks kultiveeritud reserveeritus. Kunagi oli see osa tema tööoskusest ja ellujäämise alustala.
Hagija ja hobusega polnud Šotimaa mägimaadel midagi teha.
Kuidas šotlase kangekaelsust arvestades temaga siiski häid suhteid hoida?
Nad on tõesti väga kangekaelsed ja kuraasikad. Minu arvates toimib see, kui lasta neil uskuda, et nad teevad midagi (mida neilt ootad) vabatahtlikult ja enda initsiatiivil. Ja anda neile võimalusi ise otsuseid vastu võtta.
Kuidas on sinul läinud oma šotlaste treenimisega?
Nendega ei ole alati lihtne. Oleme ka erinevate treeneritega koostööd teinud, aga mingite asjadega oleme lõpuks lihtsalt rahu teinud. Lõpuks ei olegi meil vaja oma koeri väga palju üht või teist pidi muuta. Meie elustiil õnneks lihtsalt võimaldab seda - elame eraldatud kohas maal ja meie koerad saavad väga palju lihtsalt oma koeraasju ajada.
Kas šotlaste jahikirg on ka sinu koertes näha?
Kui Rhea kedagi näeb, lülitub ta kohe jahikoera lainele ja tal "kaob" kõrvakuulmine. Ta peatub alles siis, kui ta saab aru, et tal ei õnnestu see ettevõtmine. Siis ta muidugi ehmatab, et on omadest kaugele sattunud ja hakkab pabistama. Nüüd vanemana annab ta pigem rutem alla ja ei viitsi enam kõigele liikuvale järgi joosta.
Willow seevastu on pigem ebatüüpiline oma tõu kohta ja ta tahab kõigiga siiralt tutvust teha.
Rhea
Mis sinu koerad õnnelikuks teeb?
Rhea on tõeliselt rahul, kui ta saab põllul vabalt joosta ja jahti pidada. Ja talle meeldib toit, mis on tema puhul ka arusaadav, sest poole oma elust elas ta puudust kannatades. Ja ühtlasi võib ta lihtsalt tundide kaupa üksi meid ümbritsevaid karjamaid vaadata. Ta ei kannata kära-müra ja eelistab kodu ning hoiab alati minu ligi. Jällegi - arvestades tema tausta, siis on seda lihtne mõista.
Willow seevastu on täielik vastand. Tema teeks kõigi elukatega sõprust ja tuiaks terve päeva kuskil omapäi ringi, kui ta saaks. Pärast tuleb ta tuppa, keerab käpad meie voodi peal taeva poole ja enne ta end näole ei anna kui söögiaeg käes.
Minu koerad on iseloomult täielikud vastandid.
Valvekoerad on nad samad mõlemad. Nad ei tee kellelegi midagi, aga nad annavad meile kindlasti teada, kui keegi kodu ümber peaks liikuma.
Kas emastel ja isastel on suur vahe?
Isased on kindlasti suuremad. Unarusse jäetuna ehk ka veidi agressiivsemad ja mänguasjadesse kiinduvad, aga eks see oleneb siiski rohkem individuaalsest koerast.
Emased on minu kogemustes olnud veidi nutikamad ja vähem riiakad - kuigi nad muidugi seisavad enda eest kui vaja.
Vajalikud testid
Kohustuslikke terviseanalüüse Eesti Kennelliit šoti terjeri aretuses ette ei näe.
Soome tõuühing soovitab aretuskoertel teha ametliku silma- ja põlveuuringu ning võimalusel kasutada geneetilisi teste. DNA-testid on olemas muu hulgas CMO ja III tüüpi von Willebrandi tõve tuvastamise jaoks. Samas tuleks arvestada, et põievähi riski analüüsida hetkel ei saa ja siin saab riske maandada vaid aretusajalugu vaadates.
Kutsikat valides tasub seetõttu küsida mõlema vanema vWD- ja CMO-testide tulemusi, kehtivaid silma- ja põlveuuringuid ning uurida, kas lähisugulastel on esinenud vähki, maksahaigusi, Scottie cramp’i või muid tõsiseid terviseprobleeme. Põhjamaade kogemus näitab, et šoti terjeritel esineb ka raskeid poegimisi ja keisrilõigete osakaal on suhteliselt suur, mistõttu tasub küsida ka kutsika ema ja tema lähisugulaste sigimisajaloo kohta.
Hoolitsus
Kindlasti peab arvestama, et nad tassivad kõik õuest tuppa kaasa, millest nad üle kõnnivad. Pesemist on nendega omajagu. Samuti vajab nende karv 4-6 korda aastas trimmimist, mille võib huvi korral ära õppida, kuid oma koerad viin mugavusse mõttes siiski koertesalongi.
Väga palavate ilmadega tuleks neil õues liikudes silma peal hoida, sest madalate jalgadega on nad kuuma maapinna lähedal ning tumedakarvalised saavad teise annuse veel pealtpoolt juurde.
Elu šotlasega
Šoti terjer on aretatud karmil mägimaastikul ja taluhoovis kahjurliikide peletamiseks ja vajadusel surmamiseks. Teiste Šotimaa terjerite kõrval tõuseb ta esile erakordse julguse, järeleandmatu sihikindluse ja plahvatusliku väleduse poolest.
Šotlasel pole elus
eesmärki kõigi meele järele olla.
Ta pole meelitaja ja keelitaja tüüpi. Aga ta pole ka huvipuudumatu erak. Šotlane valib oma inimese(d) ja hoiab sellel tegevusliinil vaikselt ja huviga käppa pulsil. Ta võib pealtnäha tunduda tõsine või tõre, ent oma inimestele näitab ta oma vigurdavat poolt meeleldi. Küll aga suhtub ta tõsiselt lugupidamatusse käitumisse ja ei karda seda välja öelda - sestap peaks peres koeraga suhtlemise reeglid selged olema.
Hea suhte aluseks šotlasega on teineteise tundma õppimine ja käputäis minnalaskmist. Tõelisele terjerile kohaselt on šotlasel alati mõni parem idee varuks. Ja seda iseteadlikkust märkab tema juures esimesest silmapilgust - tema kergelt põrkav kõnnak on ikooniline ning kannab välja tema täiesti iseenesest mõistetava väärikuse.
Šoti terjer sobib elama kuhu tahes ega nõua mingeid eritingimusi. Ta ei vaja tundideviisi väsitamist, et ta kodus mööda seinu üles ei roniks. Ta saab hakkama nii maailma metropolides kui presidendilennukites, kuid vaevalt ütleks neist ükski ära võimalusest metsikutel heinamaadel koerasju ajada.
...ehk kokkuvõttes
kui sa oled terjeri-inimene, siis siia võikski juba punkti panna. ehk - kui sind ei aja marru eriarvamused ning suudad end kuuldavaks teha ilma, et sinu sõna jääks viimaseks, oskad hinnata, et šotlane on emapiimaga sisse joonud eluaegse koguse lõvipasteeti ja ta ei karda seda kasutada - sina mõistad selle energia vajadusel ära maandada, tunned end kõrvust tõstetuna, et mitte keegi teine ei saa su koera tundma sellisena nagu sa ise ja et need kõige armsamad ja naljakamad hetked on reserveeritud vaid sulle (loe: ära solvu koerahoidja), ning sulle meeldib, et elad koos mitmekihilise isiksusega, siis see sõstrasilmne armastus on sinu päralt.
Märkused
Autor: Grete Tähemaa
25.09.2026
1 Tails of Scotland. The Story of Scottish Dogs. Peter MacQueen. 2025. ↑
* inglise rebasejaht - on 17. sajandil välja kujunenud jahitraditsioon, kus rebase jälge ajava suure rebasehagijate karja järel ratsutatakse.
Eesmärgiks oli algselt kahjurloomade tõrje, kuid ajapikku kujunes sellest välja pigem meelelahutus kui reaalne maamajandamine. ↑
* gamekeeper - on jahiloomade ja -lindude eest vastutaja, keda kohtav eelkõige Suurbritannia suurtes eramõisates. Tema ülesanne
on tagada ulukite piisav arv jahipidamiseks. Ajalooliselt kaitsesid nad jahimaid salaküttide eest, kasvatasid jahilinde ja piirasid kiskjate arvukust,
kes neid linde võisid ohustada. Tänapäeval tegelevad nad lisaks jahikorraldusele ka ulukite elupaikade hooldamise ja looduskeskkonna haldamisega. ↑
Pildid: Elaine C., Grete Tähemaa
Aitäh Elaine, Alex