Inglise springer spanjel
Jahimaad tervitavad külalist kõikjale ulatava niiskusega, mida saadab rammus kõdunevate suveseikluste lõhn. Puud langetavad lehti ja päeva peale aina lõikavamaks muutuv tuul sahistab talve tulekuga aina krõbedamaks muutuvaid lehehunnikuid, mis ajapikku valgesse härmatisehabemesse tarduvad.
Tüüpilist jahimaad katab tihke ürgsete sõnajalgade ja okastraaditeravuste põldmarjataimede rägastik, mis on pelgupaik linnule, aga end valusalt meeldetuletav väljakutse nii koerale kui kütile.
Selle karmuse vastus on traditsiooniliselt, ja samas tänapäevalgi, kihiline ja omamoodi karmikarvaline tviid ning kurgus tuleleegina soojendav viski. Koerad peavad üldjuhul ise hakkama saama.
Meie töötavaid springereid otsiv rännak viib meid imelisse Inglismaa piiri ääres asuvasse Wye jõe orgu Walesis, kus kohtume ühe veidi ebatraditsioonilise jahientusiastiga.
MarkB.
Tundub, et nii mõnigi koer on üht või teist pidi sinu juurde ise jõudnud. Kuidas sinust koerainimene sai?
Minu kõige esimene kogemus koeraga oli perre võetud kokkerspanjeliga. Mu vanemad ei olnud erilised koera-inimesed, aga nad võtsid ta millegipärast siiski. See koer oli paberite järgi üliheast sugupuust, aga peast täielik psühhopaat. Näiteks ei lubanud ta kellelgi toast lahkuda. Ta reaalselt hammustas meid. Nii oligi, et iga kord kui tahtsime tualetti minna, pidime toast välja hiilma ja ukse enda järelt kiirelt kinni tõmbama, enne kui ta ärkas ja kõmaki vastu ust hüppas. See oli minu sissejuhatus koertemaailma.
Sa tegeled hobikorras linnujahiga. Kuidas see alguse sai ja kuidas jahikoer sinuni jõudis?
Ma olin suurlinna laps, aga tänu abikaasale sattusin elama hoopis maale ja meie naaber kutsus mind oma korraldatud jahtidest osa võtma. Mitu hooaega hiljem soovitas ta mul mõelda jahikoera võtmise peale.
Nii jõudiski meie perre esimene jahikoer - 16-kuune, juba jahiks välja õpetatud must labrador Finn. Ta oli suurepärane jahikoer. Ainuke viga oli tema kohatine agressiivsus teiste koerte suhtes ja see tegi töö temaga paraku keeruliseks.
Järgmine labrador Lottie tuli meile 3-aastasena. Ta oli väga hea ninaga ja juba peenelt välja treenitud jahikoer, aga kuna ta ei olnud nõus töötama naisterahvaga, siis otsiti talle uut pere, kus ta saaks tööd edasi teha.
Esimene inglise springer spanjel tuli meile poja Gregori kaudu. Meg'iga käis Gregor jahitrennides õppimas, kuidas jahikoera ise välja treenida. Nüüdseks on meil kodus 3 töötavat inglise springerit.
Milline on sinu suhe oma koertega?
Meie koerad on kindlasti kõigepealt lemmikloomad.
Paljudel, kes siinkandis hobi korras jahindusega tegelevad, elavad koerad õues kennelites. Nemad peavad mind kergelt hullumeelseks, sest meie koerad elavad toas. Kui oleme jahil ja väljas on eriti lõikav tuul ja taevast sajab pussnuge alla, siis lõunaks paigale jäädes hakkab ju ilmselgelt ka koertel külm. Aga kui mina oma koertele joped selga panen, tuleb nii mõnigi minuga rääkima, nagu ma oleks hullumajast välja karanud. Kes siis traktorile jopet selga ajab. Koer on nende arvates rohkem tööriist kui midagi muud.
Me ise ei lähe kunagi pikemaks kui nädalaks puhkuselegi, sest viiendaks päevaks igatsen juba nii väga oma koeri, et mul on sellest puhkusest kama kaks. Meie koertel on tagasi rutates sellest sentimentaalsusest aga ükskõik. Nad on rahulikud ja lepivad ka teistega.
Selles lihtsalt on midagi, kui tuled koju ja seal on koerad. Selles majas on kohe mingi teine energia. Nii kaua, kuni meil tervist on, on meil kindlasti alati kodus koerad. Just koerad, sest minu arust peaks neid olema vähemalt kaks.
*nädal pärast meie intervjuud lisandus perre veel üks koer - kokkerspanjel, kes vajas hädasti uut kodu.
taustalugu
“Kütt väärib parimat. Ta võlgneb seda nii endale kui lindudele. Koeral peab ta lubama olla see, kes tema veri juhatab tal olla: mitte mõne stiliseeritud mängu tegelane, vaid partner, kaastööline ja jahikaaslane nii põldudel ja tihnikutes, kui väriseval ja metsikul rabamaastikul.” ¹
Springer tuleneb jahikoera tüübist, keda kasutati algselt jahisaagi leidmiseks ja liikveleajamiseks, et jahimehed saaksid saagi seejärel võrgu, pistriku või hurda abil kinni püüda. Relvade tulekuga muutus ka jahipidamine ning tänapäeval kasutatakse springereid jahilooma leidmiseks, ehmatamiseks ja pärast linnu mahalaskmist saagi kättetoomiseks.
// Springerite ajaloost
lähemalt.
Proto-spanjelid on tõenäoliselt pärit praeguse Prantsusmaa ja/või Hispaania aladelt. Nagu kõikide teiste koeratõugudegagi, vormistati ka spanjelid tuttavateks koeratõugudeks alles 19. sajandi lõpus. Enne tõustandardite süsteemi loomist oli (töö)koerte aretuses kõige olulisem töövõime ja välimuses võis esineda suuri variatsioone. Sarnaste tööülesannetega spanjeleid on paralleelselt oma keskkonda sobituvalt aretatud ka teistes Euroopa riikides.
Kõige varasem tüpaažide jaotus tulenes funktsioonist ehk koerad jagunesid peamiselt vees ja maal toimetavateks jahikaaslasteks. Maa-spanjeleid jaotati Inglismaal esialgu suuruse järgi ja neid esines samas pesakonnas korraga - suuremad koerad olid springer’id, keda kasutati jahisaagi leidmiseks ja liikveleajamiseks. Väikemaid koeri nimetati cocker’iteks ja neid kasutati kurvitsate väljaajamiseks (inglise keeles on linnu nimi woodcock, millest tuleneb ka koera nimi).
Tõud said ametlikult eristatud 1892. aastal, kui koeri, keda sel ajal nimetati Norfolki spanjeliteks, tunnistas Suurbritannia Kennelklubi (KC) kui springerspanjeleid ning väiksemaid kui inglise kokkerspanjeleid.
Samal ajal oli Inglismaal regionaalselt erinevaid maa-spanjeleid, kellest said tõugude fikseerimisel näiteks clumber ja sussex'i spanjeli tõud.
// Inglise springerspanjeli tõustandardi
leiad siit.
Milline koer on inglise springer spanjel?
Nad on väga energilised, eriti noorena. Springer on lihaseline, hea vastupidavusega - ta suudab terve päeva tööd teha ja valmis alati endast 110% andma.
Inimeste ja koertega on nad üldiselt sõbralikud, aga jahil käia muud moodi ei saagi. Eks selles on suur osa ka treeningutes.
Miks valisid linnujahiks just inglise springerspanjeli?
Eks koera valik sõltub alati ka sellest, kas olla beater või pick up’er. Mina olen alati mõlemat teinud, eriti nooremana. Nüüd, veidi kõrgemas eas, on pick up lihtsam roll.
Labradorid on iseenesest kindlamad ja veidi targemad, kui nii saab öelda. Aga beat’imisel saadab labrador sinu enda sinna okastega sisustatud tihnikusse. Spanjelid on palju hakkajamad ja valmis igale poole minema. Temaga saab teha nii beat’imist kui pickup’i ja seepärast valisin ka ise springeri. Kuigi nad pole parimad retriiverid, saavad nad sellega siiski hakkama.
Lisaks on spanjelid kaalult kergemad kui labradorid. See mängib päris suurt rolli, kui pead jahi käigus koeri üle piirdeaedade aitama - sa katsu seda labradori üle vinnata ja veel mitu korda päeva jooksul. Üsna ruttu hajuvad seal aia ääres sinu ümbert teised jahikaaslased minema.
Suuremad labradorid ei jaksa näiteks terve päev jahil olla. Töötavad labradorid olidki pigem põlvekõrgused, mitte hiiglased nagu praegu.
Võrreldes kokkeritega on springerid tugevamad ja suuremad, mis näiteks faasanijahi puhul on oluline vahe - see on üsna suur lind, eriti kokkerite jaoks, aga eks nad saavad hakkama mudugi. Samas on kokkerspanjelid jällegi väiksemad ja pääsevad mõnda kohta paremini ligi.
Kas ÜKs on regionaalseid erinevusi, millele vastavalt valitakse ka jahikoera tõug?
Varem oli piirkonniti ehk suuremaid erinevusi, aga farmerite korraldatud jahtidel näeb praegu sisuliselt ainult springereid ja labradore, vahel töötab mõni ka setteriga.
Teatud maastikul, näiteks nõmmedel (moors), kasutatakse muidugi ka pointereid.
Kas sinu jaoks on oluline, et koerad, kellega jahil käid ja koos elad, on ühtlasi sinu kodumaalt pärit tõud?
See, et kas mul on kodumaised tõud, pole mulle kunagi oluline olnud.
Springeritega on olemas teatud tunnetuslik piir, kui kaugele ta sinust saab minna ilma, et ta sinuga kontakti kaotaks. Kontakti hoidmine on töö võti ja ilma selleta ei tule tööst midagi välja.
Jaht koeraga - tuleb see vajadusest või on see pigem traditsioonidest kinni hoidmine?
Sisuliselt võid sa ise lindu lendu ajada küll - aga tingimusel, et neid on seal palju ja nende leidmiseks ei pea sisuliselt midagi tegema. Allalastud linnu leidmiseks on kindlasti koera vaja, kui ta just päris sinu kõrvale ei kuku. Faasanijahti ilma koerata ikka naljalt ei tee.
Ja me räägime siin ka jahipidamise viisist, mis minu jaoks on aus jaht. See tähendab esiteks linnu valikut, keda laskma minnakse. Mina ei näe näiteks pardijahis väga ausat mängu. Pardile on iseloomulik lennata ringiratast ehk see pole mingi eriline väljakutse, kui sa võid lihtsalt vilet lastes oodata, kuni ta järgmise ringiga üle su pea lendab. Faasan lendab ligi 100km/h kuni 60 meetri kõrgusel. Enamasti sa ei saa pihtagi ja siis on lind selle duelli võitnud.
On ka neid, kes lasevad vaid laskmise pärast ehk surnud lind sokutatakse kuhugi jõkke või jäneseurgu. Nii ei pea pearaha maksma ja elu lihtsam. See pole muidugi mingi korralik jahipidamine. Aga sellistel pole koeraga vaja loodusesse tulla.
Mina olen selles osas täielik romantik. Mulle meeldib mõte, et mina olen osa aumehelikust traditsioonist. Ja mina lasen vaid seda, mida ma ka ära tarvitan.
Kui palju tuleb jahipidamisel koerast endast ja mida tuleb siiski õpetada ja harjutada?
Springeritel on töötahet küllaga. Ta on tõesti alati valmis minema ja toimetab justkui väsimatult. Seega see tahe tuleb või peaks ikka temast endast tulema.
Harjutada tuleb omavahelist kööstööd. Springeritega on olemas teatud tunnetuslik piir, kui kaugele ta sinust saab minna nii, et ta sinuga kontakti ei kaotaks. Kontakti hoidmine on selle töö võti. Kui koer läheb sellest piirist, ei tule tööst enam midagi välja.
Springer pole kindlasti selline tõug, kes ainult inimese juhtnööre ootaks. Tema suur töötahe sõidab aeg-ajalt kõigest üle ja siis on asja koostöö piiril hoidmise oskus eriti oluline.
On mõned põhilised käigud, mis peaksid toimima. On oluline, et koer suudaks katkestada oma tegevuse (leave it), tulla tagasi (recall) ja jääda paigale (stop). Samuti peaks koer harjuma inimesega kontakti otsima, sest juhul, kus koer ise näiteks ei näinud, kuhu lastud lind kukkus, saab inimene talle suuna kätte näidata.
Mis on hea koostöö võti?
Mõned tahavad, et neil oleks mingi masin koera näol. Koer, kes teeb kõike ideaalselt, olenemata sellest, kui palju sa ise oled sellesse suhtesse panustanud. Kõige alus on ikkagi sellesse protsessi pühendatud aeg. Kui harjutada ei viitsi, ei saa ka head jahikoera.
Minu arvates on jahi suur osa koostöö koera ja inimese vahel. Paljudel on siin koerad kennelites ja nendel on hoopis teine suhe inimestega. Ma ütleks, et vähemasti osadel neist on ka teatud hirm inimese ees. Ma ei ole nii kindel, et see teeb neist koertest paremad jahikoerad.
Minu poeg on meie koertega kõige rohkem trenni teinud. Ta õpetas välja meie esimese springeri Meg’i ja noored koerad on just temalt väga palju õppinud. Väga teadlikult tegime ka paukudega harjutamist. Läksime kutsikatega savituvi laskmise platsi äärde. Olime alguses hästi kaugel ja aegamööda liikusime rajale muudkui lähemale, kuniks koerad ei teinud sellest lärmist enam väljagi.
Jahipidamise edu võtmeteguriks on koera tugevus, vastupidavus ja hea nina. Ning see, kes toob kaasa parimat kooki ja soojendusnapsi.
Kogu seda springerlikku sädet on võimalik koostöö piiril tasakaalu hoides nii koera kui inimese jaoks kerge vaevaga väga meeldivaks kooseluks vormida
Natuke hullukesed nii tööpõllul kui vabal ajal, springerid teevad seda kõike alati vankumatu rõõmsameelsuse ja siira entusiasmiga.
Ja ta on koer, kes tahab seda rõõmutormi kindlasti oma inimestega jagada.
Õues töötab springer inimese ees, mistõttu ei näe teda sääre külge kleebituna ainiti sügavale sinu silmapõhja vaatamas. Tema nina ja drive viib teda jõuliselt ja sihikindlalt sikk-sakitades aina ettepoole - ükskõik kas ta on parasjagu aasa peal või linnatänaval rihma otsas. Springer ei löö risti ette ei porise kraavi ega takjatihniku ees, tal on üks käik ja see on edasi. Koostöös tuleb harjutada ka käiku tagasi, sest muidu läheb see suhe kiirelt hapuks.
Springeril on üks käik ja see on edasi. Koostöös tuleb harjutada ka käiku tagasi.
Just parajas mahus füüsilist välja-elamist ja vaimseid nuputamisülesandeid teeb ka springerist rahuloleva perekoera, kes end alati pere lähedale sätib. Tasakaalukas tasub olla muide just füüsilise koormusega - sest tippsportlase vastupidavusega draakon vajab väsitamiseks sammu pidada suutvat kahejalgset. Mõõdukamate isiklike trenniambitsioonide korral tasub springeri heaolu tagamiseks tasakaalukas mahus ajugümnastikat harrastada.
...ehk kokkuvõttes
kui sind ei heiduta tema kutsikalik põrkepalli meenutav maneer isegi täiseas, tema siiras rõõmsameelsus ka 2000nda palliviske eel, tema metsast õhinaga sinu kätte tassitud andamid (nii elus kui väga-väga surnud), see, et suure tõenäosusega huvitab teda väga isegi sinu tualettruumis veedetud aeg (varem tuntud kui isiklik aeg) ja et sinu springerist ei saa tõenäoliselt lõdva rihmaga viksilt traavivat jalutajat, kes sulle ainiti sügavale silmapõhja vaatab ja su mõtted enne nende mõtlemist juba teoks teeb, siis võib vaid õnne soovida - sest springer on kõige muu kõrval tohutu nunnupall ja tõeline perekoer.
MarkB.
Inglise springer lemmikuna?
Nende koerte puhul, kes siin meie tutvusringkonnas on, ma ei näe küll suurt vahet koerte iseloomus, on ta siis nüüd jahil käiv koer või mitte. Neis kõigis on oskus ja drive olemas, lihtsalt meie koerad on saanud seda rakendada. Ja me näeme oma koerte puhul, et nad tõesti tahavad minna. Kui keegi jahile minekust maha jääb, on kisa suur.
Isegi niisama jalutamas käies on nad enda üle nii uhked, kui mulle midagi tuua saavad. On see siis parasjagu elus orav või kitse pealuu.
Mida te oma koertega teete siis, kui jahihooaega pole?
Meile kuulub siinsamas maja ees suur maa-ala, kus koertega iga päev jalutamas käime. Koerte jaoks pole suurt vahet, kas on jahihooaeg või mitte, nemad on oma arust alati suure entusiasmiga tööl. Kui nüüd tehniliselt võtta, siis tegelikult ei tohiks me neil lasta omapäi nö free hunt’i (omavolilist jahipidamist) teha. Vahel tulevad nad näiteks laululindudega tagasi ja see pole sugugi hea. Aga meie pole nende tegutsemisrõõmu siiski piiranud ja ei keela neil oma lõbuks jälgi ajada. Üldiselt me nendega mujal ei käigi. Mulle ei meeldi tirida koeri suurtesse rahvahulkadesse ja kohtadesse, kus käib palju teisi koeri, eriti palava suvega.
Kas emastel ja isastel on suur vahe, sh jahipidamisel?
Minu arvates on emased kuulekamad ja tahavad sulle rohkem meele järgi olla. Isased on natuke iseseisvamad, et mitte öelda põikpäisemad. Aga see on minu kogemus ja mul on endal on olnud ainult emased springerid.
Osad muidugi jälle eelistavad isaseid, sest näiteks linnujahi kontekstis on nad vastupidavamad, nad jaksavad kauem väljas olla. Samas on jällegi koera koostöö oskus jahil ülimalt oluline, seega lõpuks teeb igaüks lihtsalt valiku, millele rõhu asetab.
Vajalikud testid
Vastutustundlik aretaja teeb alati rohkem, kui mõni reegel ette näeb.
Inglise spingerite puhul on rangelt soovitatav teha vähemasti nii puusa- kui küünarliigese testid, samuti kontrollida silmi.
// Loe inglise springerite tervise kohta siit.
Märkused
¹ Charles Fergus (1991) ‘A rough-shooting dog: Reflections from thick and uncivil sorts of places’. VIA https://spanieljournal.com/23bfawcett.html (28.11.2025).
* Eesti keeles ei ole alati häid vasteid inglise keeles tabavatele ja laialt kasutatud väljenditele.
Üks neist on gun dog. See ühendab tõuge, kes töötavad lähestikku koostöös inimesega ja kus saak lastakse koera lähedal.
Neist teine on sighthound. Sisuliselt kasutatakse nende tõugude puhul väljendit “hurt”, ent selles sõnas ei peegeldu nendele koertele omane funktsionaalsus - pidada jahti visuaalsetele märkidele toetudes. Miks mitte nimetada neid “pilgukoerteks”.
* Beater'id liiguvad süstemaatiliselt mööda maastikku ning suunavad linde püssiliini poole. Õigel hetkel aetakse lind lendu.
Pick-up tähendab lastud linnu kättetoomist.
** Pilt on võetud siit.
*** Pilt on võetud siit.
Inglise springerspanjeli ajaloost:
https://springerspanjelid.ee/inglise-toututvustus/
https://englishspringer.org/about-the-breed-new/
Seltsi-spanjelitest: https://www.akc.org/expert-advice/health/toy-spaniels-fall-rise/
Spanjelite nüüdseks kadunud tõugudest: https://riahorter.com/index_htm_files/e%20Old%20English%20Working%20Spaniels.pdf
Aitäh Alex, Mark, Sue, Andres & Elias