Inglise springer spanjel
.
Springeri kodumaale
Töötava springeri kodumaad võiks vaadata mitte nii väga läbi konkreetse georgraafilise piirkonna - sest selle tõu ajalugu pole nõnda selge asukohaga seotud - vaid läbi aastaaja. Linnujahi hooaeg on sügise algusest jaanuari lõpuni.
Jahimaad tervitavad külalist kõikjale ulatava niiskusega, mida saadab rammus kõdunevate suveseikluste lõhn. Puud langetavad lehti ja päeva peale aina lõikavamaks muutuv tuul sahistab talve tulekuga aina krõbedamaks muutuvaid lehehunnikuid, mis ajapikku valgesse härmatise habemesse tarduvad. Tüüpilist jahimaad katab tihke ürgsete sõnajalgade ja okastraaditeravune põldmarjataimede rägastik, mis on pelgupaik linnule, aga end valusalt meeldetuletav väljakutse nii koerale kui kütile. Selle karmuse vastus on traditsiooniliselt, ja samas tänapäevalgi, kihiline ja omamoodi karmikarvaline tviid ning kurgus tuleleegina soojendav viski. Koerad peavad üldjuhul ise hakkama saama.
Meie töötavaid springereid otsiv rännak viib meid imelisse Inglismaa piiri ääres asuvasse Wye jõe orgu Walesis, kus kohtume ühe veidi ebatraditsioonilisema jahientusiastiga.
Mark B.
Tundub, et nii mõnigi koer on üht või teist pidi sinu juurde ise jõudnud. Kuidas sinust koerainimene sai?
Minu kõige esimene kogemus koeraga oli perre võetud kokkerspanjeliga. Mu vanemad ei olnud erilised koera-inimesed, aga nad võtsid ta millegipärast. See koer oli paberite järgi üliheast sugupuust, aga peast täielik psühhopaat. Näiteks ei lubanud ta kellelgi toast lahkuda. Ta reaalselt hammustas meid. Nii oligi, et iga kord kui tahtsime tualetti minna, pidime toast välja hiilma ja ukse enda järelt kiirelt kinni tõmbama, enne kui ta ärkas ja kõmaki vastu ust hüppas. See oli minu sissejuhatus koertemaailma.
Sa tegeled hobikorras linnujahiga. Kuidas see alguse sai ja kuidas jahikoer sinuni jõudis?
Ma olin linnalaps, aga tänu abikaasale sattusin elama hoopis maale ja meie naaber kutsus mind oma korraldatud jahtidest osa võtma. Mitu hooaega hiljem soovitas ta mul jahikoera võtmise peale mõelda.
Nii jõudiski meie perre esimene jahikoer - 16-kuune, juba jahiks välja õpetatud must labrador Finn. Ta oli suurepärane jahikoer. Ainuke viga oli tema kohatine agressiivsus teiste koerte suhtes ja see tegi töö temaga keeruliseks.
Järgmine labrador Lottie tuli meile 3-aastasena. Ta oli väga hea ninaga ja peenelt välja treenitud jahikoer, aga kuna ta ei olnud nõus töötama naisterahvaga, siis otsiti talle uut pere, kus ta saaks tööd edasi teha.
Esimene inglise springer spanjel tuli meile poja Gregori kaudu. Meg'iga käis Gregor jahitrennides õppimas, kuidas jahikoera ise välja treenida. Nüüdseks on meil kodus 3 töötavat inglise springerit.
Milline on sinu suhe oma koertega?
Meie koerad on kindlasti kõigepealt lemmikloomad.
Paljudel, kes siinkandis hobi korras jahindusega tegelevad, elavad koerad õues kennelites. Nemad peavad mind kergelt hullumeelseks, sest meie koerad elavad toas. Kui oleme jahil ja väljas on eriti lõikav tuul ja sajab sisuliselt pussnuge alla, siis lõunaks paigale jäädes hakkab ju ilmselgelt ka koertel külm. Aga kui mina oma koertele joped selga panen, tuleb nii mõnigi minuga rääkima, nagu ma oleks hullumajast välja karanud. Kes siis traktorile jopet selga ajab. Koer on nende arvates rohkem tööriist kui midagi muud.
Me ise ei lähe kunagi pikemaks kui nädalaks puhkuselegi, sest viiendaks päevaks igatsen juba nii väga oma koeri, et mul on sellest puhkusest kama kaks. Meie koertel on tagasi rutates sellest sentimentaalsusest aga ükskõik. Nad on rahulikud ja lepivad ka teistega.
Selles lihtsalt on midagi, kui tuled koju ja seal on koerad. Selles majas on kohe mingi teine energia. Nii kaua, kuni meil tervist on, on meil kindlasti alati kodus koerad. Just koerad, sest minu arust peaks neid olema vähemalt kaks.
*nädal pärast meie intervjuud tuli perre veel üks koer - kokkerspanjel, kellele mujal kodu ei õnnestunud leida.
taustalugu
“Kütt väärib parimat. Ta võlgneb seda nii endale kui lindudele. Koeral peab ta lubama olla see, kes tema veri juhatab tal olla: mitte mõne stiliseeritud mängu tegelane, vaid partner, kaastööline ja jahikaaslane nii põldudel ja tihnikutes, kui väriseval ja metsikul rabamaastiku.” ¹
“Kütt väärib parimat. Ta võlgneb seda nii endale kui lindudele. Koeral peab ta lubama olla see, kes tema veri juhatab tal olla: mitte mõne stiliseeritud mängu tegelane, vaid partner, kaastööline ja jahikaaslane nii põldudel ja tihnikutes, kui väriseval ja metsikul rabamaastiku.” ¹
Milline käitumine iseloomustab töötavat borderit?
Kohtan inimesi, kes tunnevad muret, et neil on reaktiivne border ja et koer võib teatud olukordades näksata. Siis tuleks mõelda tagasi sinna, et border on mõeldud töötama lammastega, kus suuremad tõud võivad kaaluda isegi 80-90 kg. Kui selline lammas otsustab koera rünnata, võib ta koera vabalt tappa. Kui koer satub lamba surve alla, siis ta peabki end näksamisega kaitsma.
Borderkollid on väga tundlikud survele nende nö personaalses ruumis. See ongi tema töötamise üks alustalasid. Border kasutab ise kehalist survet, et lambaid mõjutada, ja ta tunnetab seda samamoodi siis, kui mina ringi liigun. Kui mina avaldan talle survet ja lähenen, siis ta liigub minust eemale.
Lisaks töötavad nad silmadega. Nende intensiivne ent mitte agressiivne pilk on sisuliselt borderite trademark mõjutusvahend.
Kui palju tulevad borderite oskused treeningutest või sõltub kõik siiski selle tõu loomuomasest andest?
Mina keskendun aretajana koerte loomuomastele oskustele. Kui need on olemas, siis pärast on vaja neid lihtsalt koostöös inimesega veidi vormida. Nõnda on see tegelikult borderite ja lambakarjuste vahel juba sajandeid toiminud.
Ma ütleks, et lõpuks töötab border ehk tuttavlikumalt kõlaval põhiinstinktil - jahipidamine. Ta läheb ja otsib lambad üles, karjatab nad ühte kokku ja ise murdmise asemel toob nad inimese juurde, kes otsustab siis edasi, mis neist saab.
Suhtlus ja koostöö inimesega on aga selle töö ja üleüldse borderkollidega koos elamise puhul väga oluline - jättes koera täielikult ise otsustama, on tulemuseks tõneäoliselt midagi, mis inimesele sugugi ei meeldi.
Kuidas koera vormimine välja näeb?
Lasen koeral ise soovitud liikumise välja pakkuda ja lisan sellele siis käsu. Kui koer teeb järgmine kord käsu peale sama, ilma et ma ise kuidagi muud moodi teda mõjutaksin, siis on tal see seos kinnistunud. Sealt saab aina detailsemalt edasi ehitada.
Minu jaoks on ülimalt oluline, et koeral oleks loomulikku annet, st oskust ise kaasa mõelda, mida ta tegema peab. Seda muuhulgas seetõttu, et ma ei ole nii kogenud lammaste ja borderitega töötamises, olgugi, et võtsin oma esimesed lambad juba 16. aastat tagasi.
Kui palju sõltub koera töö lammastest?
Minu lambad on harjunud erinevate koertega ja ma tunnen neid juba hästi. Need lambad saavad kohe aru, missuguse koeraga tegu on ja kas teda tuleb tõsiselt võtta või mitte. Ja nii koer kui lambad õpivad üsna kiiresti rutiinsed tegevused ära ja mõlemad teavad, mida neilt oodatakse. Lambad on väga nutikad ja oskavad nii koeri kui inimesi väga hästi hinnata.
Borderkolli jaoks algab tõeline töö siis, kui ta peab analüüsima, otsustama ja koostööd tegema.
Jaht koeraga - tuleb see vajadusest või on see pigem traditsioonidest kinni hoidmine?
Sisuliselt võid sa ise lindu lendu ajada küll - aga tingimusel, et neid on palju. Allalastud linnu leidmiseks on kindlasti koera vaja, kui ta just päris sinu kõrvale ei kuku. Faasanijahti ilma koerata ikka naljalt ei tee.
Ja me räägime siin ka jahipidamise viisist, mis minu jaoks on aus jaht. See tähendab esiteks linnu valikut, keda laskma minnakse. Mina ei näe näiteks pardijahis väga ausat mängu. Pardile on iseloomulik lennata ringiratast ehk see pole mingi eriline väljakutse, kui sa võid lihtsalt vilet lastes oodata, kuni ta järgmise ringiga üle su pea lendab. Faasan lendab ligi 100km/h kuni 60 meetri kõrgusel. Enamasti sa ei saa pihtagi ja siis on lind selle duelli võitnud.
On ka neid, kes lasevad vaid laskmise pärast ehk surnud lind sokutatakse kuhugi jõkke või jäneseurgu. Nii ei pea pearaha maksma ja elu lihtsam. See pole muidugi mõista mingi korralik jahipidamine. Aga sellistel pole koeraga vaja loodusesse tulla.
Mina olen selles osas täielik romantik. Mulle meeldib mõte, et mina olen osa aumehelikust traditsioonist. Ja mina lasen vaid seda, mida ma ka ära tarvitan.
Borderite kasutamine tänapäeval - kas Šotimaa lambakasvatajatel on neid reaalselt vaja või peetakse koeri rohkem sellepärast, et nad on toredad ja kuuluvad maaelu juurde?
See oleneb maastikust, mis karjakasvatajal on kasutada, ja mis töid tal täpselt on vaja teha. Suurel ja tasasel karjamaal on tänapäeval lihtsalt tõhusam töötada ATV'dega või kasutada koeri koos masinatega.
Borderkolli on väga tehniline koer. Temaga on võimalik teha väga täpseid manöövreid. Teatud oludes pole seda täpsust vaja. Väga raskel mägisel maastikul kasutavad siinsed lambakasvatajad näiteks tihti hoopis habekollisid, kes on toekamad ja raskel maastikul vastupidavamad kui borderid. Avaratel ja suurtel mägikarjamaadel on siin kasutama hakatud Uus-Meremaalt pärit huntaway'sid, kes ajavad lambad ülevalt mägedest pelgalt oma kõmisevate haugatustega alla. Need, kellel on suured lambakarjad ja vaja väga palju aedikutes tööd teha, kasutavad näiteks tihti Austraaliast pärit kelpie'sid.
Kõik olenebki lõpuks sellest, mis sorti tööd on vaja teha.
Kas borderitel on tugev erinevus töö- ja näituseliini koerte vahel?
Näituse- ja tööliini koerad võivad olla väga erinevad. Tööliini koeri aretatakse fookusega tema tööks olulistele iseloomu omadustele ja andele. Näituseliini koerte puhul on üldjuhul suurem rõhk välimikul. Samas pole mingit rusikareeglit, et ükski näitusekoer borderile omase tööga hakkama ei saa. Iga koer on mõistagi nagunii erinev.
Ja lõpuks on ka borderite nö tööpõld laienenud. Borderkolli jaoks algab tõeline töö siis, kui ta peab analüüsima, otsustama ja koostööd tegema. See ei pea olema lammaste karjatamine või agility. Borderid sobivad väga hästi näiteks otsingu- ja päästetööde koerteks. Kõikide tegevuste jaoks on lõpuks eelisatud veidi erinevad omadused.
Kas borderkollil on mingi suur eelis Šotimaal töötamiseks? Kas ta on aretatud kuidagi eriliselt selle keskkonna jaoks?
Ma ei ütleks, et border või mõni teine Šotimaalt pärit koer oleks nüüd parem siinmail töötamaks just sellepärast, et ta siin aretatud on. Otsustada tuleb töö iseloomu, oma vajaduste ja keskkonna nõudmiste baasil.
"Kui inimesed mõistavad, milleks borderkolli aretatud on ja annavad talle võimalusi end vastavalt oma loomusele väljendada, siis saab selle inimese ja koera suhe ainult võita."
KarenD.
Kas isastel ja emastel on suur vahe? Töökoerana või üleüldse?
Minu arvates ei ole suurt vahet, aga see võib olla nii individuaalne ja mõni teine ütleks siinkohal hoopis vastupidist. Ja samas ei ole mul ka isaseid bordereid. Mul on ainult isane chihuahua, kes on mul nö lemmiklooma eest.
Mulle endale tundub ehk nii palju vahet olevat, et emased on üldjuhul teravamate arvamustega kui isased. Eriti, kui koos töötavad naised ja emased koerad - siis on seda attitude'i kuidagi rohkem.
Märkused
¹ Charles Fergus (1991) ‘A rough-shooting dog: Reflections from thick and uncivil sorts of places’. VIA https://spanieljournal.com/23bfawcett.html (28.11.2025).
* ISDS (International Sheep Dog Society) ehk rahvusvaheline lambakoerte ühing asutati 1906. aastal Suurbritannias.
Ühingus registreeritud koerad on kas WSD (working sheep dog ehk töötav lambakoer) või borderkolli (BC) nimetuse all. Vahe kennelliidus (KC) registeeritud koertega on see, et ISDS'i peamine eesmärk on kaitsta koerte töövõimet ja oskusi, mitte tagada koerte tõustandardikohast aretust. ISDS'i registrisse saab koer siis, kui ta a) vanemad on ISDS koerad; esivanemate puudumisel on võimalik b) teha test, mis kinnitab vajalikke oskusi karjatamisel.
ISDS koeri saab registreerida ka KCs ning siis on nad ametlikult ka borderkolli tõupaberitega.
Borderkollide ajaloost:
http://www.rigelbordercollies.com/BC_Info.html
https://www.scottish-at-heart.com/history-of-the-border-collie.html
https://www.bordercolliemuseum.org/index.html
https://www.bordercollie.ee/bordercollie-tutvustus/
Aitäh Alex, Mariliis, Karen, Andres, Elias




