VIZSLA
Kertu & Rufus
"Koer on eluviis! Ei tohi alahinnata koera koolitamist ja kutsika kasvatamist. Alguses tuleb väga palju aega ja kannatlikkust varuda. Ja minu meelest ei tasu ka vizslat vōtta neil, kes arvavad, et koera koht ei ole diivanil. "
Miks sa koera enda ellu tõid?
Olen üles kasvanud loomadega. Vizsla oli pikka aega minu unistuste koer. Koera võtmine oli muidugi terve pere ühine otsus. Eelkõige soovisime pereliiget, keda nunnutada, ja tänu kellele tuleks ka ise aktiivsem olla.
Milline on sinu koeravõtmise eellugu?
Kuna Eestis ei toimunud vizslade aretust, tundus kutsika saamine alguses keeruline. Siis aga läksime koertenäitusele, tutvusime selle tõuga päriselus ja suhtlesime otse vizslade omanikega. Saime kontakte, kust kutsika otsinguid alustada, ja edasi läkski juba kiiresti. Kui enne olid väiksed kõhklused, siis tõuga lähemalt tuttavaks saades saime ainult kinnitust, et ta on meile loodud.
Miks tegid just sellise valiku?
Esimesena hakkas silma selle tõu välimus. Lugedes vizslade iseloomu kohta, muutus tõug veelgi sümpaatsemaks. Väga meeldis, et ta armastab inimese lähedust.
Kuidas möödus kutsikapõlv?
Valmistusime korralikult. Lugesin isegi mitu raamatut läbi, et paremini valmis olla. Proovisimegi raamatu järgi kasvatada. Rufus oli 8-nädalane, kui ta meie koju jõudis – ikka väike tita.
Alguses oli tal raskusi üksi olemisega, aga siis selgus, et talle lihtsalt ei meeldi olla koerapuuris kinni. Sotsialiseerisime teda nii palju, kui suutsime: viisime erinevatesse kohtadesse, kohtusime inimestega, käisime koerte mänguväljakutel ja koertekoolis. Rufus oli väikesest peale väga nutikas ja tubli. Pahandust ei teinud üleliia. Paar raamatut “luges” läbi ja paar auku seinas tuli ära lappida.
Rihma otsas jalutamine oli kõige suurem väljakutse. Ega see siiani ideaalne ole, aga see on rohkem omanike laiskuse taga. Lihtsam ja mõnusam on kõigil metsa minna ja vabalt chillida.
Milline on teie igapäev?
Mõned korrad nädalas proovime kindlasti vabalt jooksma minna. Abikaasa võtab Rufuse tihti tööle kaasa, kus ta vahel ka oma retriiverist sõbrannaga mürada saab. Kui Rufus oli noorem, käisime väga palju pikkadel matkadel, tihti ka koos teiste koerte ja nende omanikega. Nüüd veedame rohkem aega maakodus, kus Rufus saab palju joosta. Tal on terve hoov kettaid täis, mida talle katkematult visata tuleb.
Mõnel päeval on ta aga kuni 8 tundi üksi kodus. Õnneks ei paista see talle stressi tekitavat.
"Lemmikasend on Rufusel diivanil, teki all, pea minu jalgadel. Ta on alati õnnelik, kui saab perega koos olla ja temaga tegeletakse. Kui keegi korraks vannituppa läheb, jääb Rufus ukse taha niutsuma..."
Milline on sinu koera iseloom?
Rufus on täielik perekoer. Kui keegi meist on kodust ära, siis on selge, et Rufus ootab teda. Ta vaatab kogu aeg ukse poole ja käib akna juures uurimas, kas juba tullakse. Meie sõpradega, keda ta juba teab, on ta alati ülevoolavalt sõbralik. Sõprade sääred on Rufuse sabaga karastunud.
Rufusele ei meeldi, kui kassid temast rohkem tähelepanu saavad – siis tuleb ta kohe ennast meelde tuletama. Õnneks saab kassidega muidu läbi ja tunneb nende vastu isegi väikest respekti. Kõige vähem meeldivad Rufusele isased koerad, aga sellega oleme lihtsalt leppinud.
Varasemalt oli Rufus häiritud, kui lastel käisid sõbrad külas – ta läks turri ja võis omaette uriseda. Õnneks kunagi päris agressiivselt ei reageerinud. Kutsusime eratreeneri olukorda vaatama, kes soovitas, et kõik külalised võiksid Rufusele maiust anda. Seda oli muidugi keeruline korraldada. Nüüdseks on lapsed ja nende sõbrad suureks kasvanud. Kui Rufus alguses ongi natuke torssis, siis urisemist pole ammu kuulda olnud.
Milliseid probleeme teil on ette tulnud?
Lastega on ta üleüldiselt ettevaatlikum kui täiskasvanutega. Arvame, et see võis tekkida, kuna keelasime teda pidevalt naabri laste juurde jooksmast, sest lapsed pelgasid nii aktiivset koera. Rufus tegi sellest arvatavasti omad järeldused, et lastega tasub ettevaatlik olla. Ta ei ole küll laste vastu kuri, kuid me siiski ei lase võõrastel lastel Rufust kohe katsuda.
Reisimise vastu pole Rufusel midagi, peaasi, et ta saab meiega koos olla. Uutes kohtades on ta alguses alati väga elevil, mis võib vahel ka natuke tüütu olla. Me oleme vist Rufusega nii harjunud, et tõesti ei näegi otseselt probleeme.
Eeltöö info vs sinu koer?
Meie puhul vastab Rufus 100% tõukirjeldusele. Päriselt ka.
Tähelepanekuid!
Koer on eluviis! Ei tohi alahinnata koera koolitamist ja kutsika kasvatamist. Alguses tuleb varuda väga palju aega ja kannatlikkust. Vizslat võttes tuleb kindlasti arvestada selle tõu aktiivsusega. Kui koer ei saa ennast välja elada, on õnnetud nii koer kui ka omanik. Minu meelest ei tasu vizslat võtta neil, kes arvavad, et koera koht ei ole diivanil.
Koera võtmise juures on tore ka see, et teiste koertega sotsialiseerumise käigus võib leida väga lahedaid teisi koeraomanikke.
Kontakt
Kertu räägib hea meelega oma kogemusest lähemalt. Temaga saab ühendust: kertu.koreinik@gmail.com.
