PRANTSUSE BULDOG
Anni & Mona
"Üldiselt ma ei soovitaks Prantsuse buldogi esimeseks koeraks elus.
Kui võtad prantslase, siis pead pühenduma 24/7. Sina oled see, kes tagab tema turvalisuse – ta ei tunne ise oma piire."
Miks sa koera enda ellu tõid?
Meil oli õues kaks vana koera ja mõtlesime, et kui nad oma maise tee lõpetavad, võtame tuppa koera. Minu lemmiktõud on jõulised ja lihaselised koerad, aga enamasti on need suurekasvulised. Otsustasime väiksema koera kasuks ja valik jäi Prantsuse ning Inglise buldogi vahele. Prantslased on veidi tervemad, mistõttu otsustasimegi nende kasuks. Väikest koera tahtsime selleks, et teda oleks mugav igale poole kaasa võtta ja vajadusel hoiule anda.
Milline on sinu koeravõtmise eellugu?
Kui olime otsustanud, et võtame Prantsuse buldogi, küsisin tuttavatelt, kust kennelist nemad oma koera said. Ootasime seal kennelis oma koera tervelt 2 aastat! Minu kindel soov oli emane ja liivakarva prantslane. Selles pesakonnas oli ta ainuke selline – ju ta ootaski meid...
Muidugi käisime enne tõu kasuks otsustamist ka prantslastega kohtumas. Netist uurisime põhjalikult nende tervise ja iseloomu kohta. Lõpuks ei olnud üldse kõhklusi. Olime valmis kõigeks – ka selleks, et beebiaeg on raske. Koeratreeneri juurde panime eravisiitideks aja kinni. Kogu vajaliku info ja soovitused sain kasvataja käest, kellega suhtlesime need kaks aastat tihedalt. Suhtleme temaga siiani. Mul on terve elu koerad ümber olnud, aga see oli minu esimene koerabeebi. Varem, omaette elades, on mul olnud nö "teiseringi" koerad.
Kuidas möödus kutsikapõlv?
KOHUTAVALT VÄSITAVALT.
Algusest peale ütles mu abikaasa, et kuna mina tahtsin koera rohkem, siis mina olen see, kes teda potitab ja koolitab. Õnneks on mul töö, kuhu saan koera kaasa võtta. Beebina tegin talle kontorisse väikese aediku, et ta oma kohmaka olemisega endale liiga ei teeks. Käisime iga tunni järel õues pissil. Kodus ajasin teda taga ja õpetasin, mida tohib ja mida ei tohi teha. Kõike kiitsin, laitsin ja jälle kiitsin.
Kella järgi viisime ta teisele korrusele magamistuppa magama, sest kui kuskil liikumist toimus, ei suutnud ta magama jääda. Kõik oli ju nii põnev! Aga koer, eriti kutsikas, peab palju magama.
Kuna Mona on titest saadik minuga tööl kaasas käinud, olen mina tema silmis boss. Tööl on mul pidevalt kliente, seega on ta võõraste inimestega pigem sõbralik ja arvab, et kõik tulevad talle külla. Koertega oli lihtne, sest mu töökaaslasel on ka koer tööl kaasas. Võõraste koertega harjub ta samuti kiiresti, aga käisime koertekoolis õppimas, kuidas turvaliselt uute koertega tutvust teha.
Et kutsikast kasvaks terve närvikava ja stabiilse psüühikaga koer, on erinevad olukorrad väga olulised, aga alati peab ise tagama koera turvalisuse.
VEEL: Selle kutsika kogemuse põhjal ma enam ühtegi kutsikat ei taha! Las jääda mulle "teiseringi" koerad.
"Selle kutsika kogemuse põhjal ma enam ühtegi kutsikat ei taha! Las jääda mulle "teiseringi" koerad."
Miks tegid just sellise valiku?
Konkreetse kenneli valisin seepärast, et meie suhtlus sujus väga hästi ning sain vastused kõigile oma küsimustele – olgu need siis nii tobedad kui tahes. Ootasime oma prantslast tervelt 2 aastat, mille jooksul kasvataja isegi kahtles, kas ta teeb veel uut pesakonda. Meil läks õnneks ja saime ikkagi oma koera just sealt.
Milline on sinu koera iseloom?
Mona on nagu tõeline naine – oma tujude ja tunnetega. Kui ta ei saa, mida tahab, hakkab ta demonstratiivselt mossitama. Üldiselt meeldivad Monale kõik inimesed, välja arvatud väikelapsed – nende peale on ta armukade. Ka suured mehed tunduvad talle pigem kahtlased.
Oma olemuselt on Mona nagu tank: ta ei karda midagi ja tal puudub enesealalhoiuinstinkt. Asjad, mida tavaline koer kardaks või mille eest põgeneks, ajendavad Monat hoopis ründama. Mona on keevaline ja armukadedus ning toit on asjad, millega peame igal sammul arvestama, kui kuskil käime.
Tema lemmikmänguasjad on tennisepallid, kuigi üldiselt on mänguasjad Monale üürikese tähtsusega – ta suudab kõik hävitada. Jalutuskäikudel jääb ta teiste koerte nähes üldiselt rahulikuks. Muidu on ta olekult hüperaktiivne, kuid väsib kiiresti.
Mona on nagu laps: oma vanemate juures tujutseb ja teeb nõmedusi, aga kui vanemaid pole, siis on ideaalne koer.
Milliseid probleeme teil on ette tulnud?
Armukadedusest tingitud naksamine ja ründamine, eriti kui Mona segadusse satub, on teemad, millega oleme tegelenud juba pubekaeast alates. Asjad paranevad teosammul, aga pikk tee on veel ees. Tervis on tal muidu hea, kuid Mona on allergiline teatud toitude vastu – kui sööb midagi sobimatut, tekivad tal punased punnid. Seetõttu jälgime hoolikalt tema söögilauda.
Milline on teie igapäev?
Mona käib minuga iga päev tööl kaasas, kus on ka teine koer. Kui neil on tuju, siis nad mängivad, ja kui ei ole, siis lihtsalt magavad. Pikki jalutuskäike teeme tavaliselt vaid nädalavahetustel. Hiljuti alustasime taas kord nädalas Hoopersi koeratreeningutega. Mona on harva üksi kodus, aga kui see juhtub, siis ta magab ja ootab rahulikult. Aeg-ajalt saame kokku Mona õega, kui ta on Saaremaal käimas – siis on neil võimalus koos korralikult hullata.
Eeltöö info vs sinu koer?
PRANTSLASTEL ON OMA KIIKSUD, MILLEST KAHJUKS KEEGI EI RÄÄGI.
Meie kiiksud on ohtu tundes ründamine ja toidu kadedus. Ma teadsin, et prantslased on kohutavalt armukadedad, aga naksamine sellel baasil on juba üks kiiks, milleks me valmis ei olnud.
Kontakt
Anni räägib hea meelega oma kogemustest lähemalt. Temaga saad ühendust võtta: anni.murd@gmail.com.
