SEGAVERELINE
Argo & Naala
"Ühel hetkel jõudsin ka mina mõtteni, et elu on kogemiseks ning parim viis hirmudega tegelemiseks on neile otsa vaadata. Jõudsime kokkuleppele, et kui koera võtame, siis ainult varjupaigast ja kutsikana."
Miks sa koera enda ellu tõid?
Elukaaslasel oli varasemalt koer ning ta hoidis seda mõtet üleval, et võiks ka koos koera võtta.
Milline on sinu koeravõtmise eellugu?
Kuna mul ei olnud varem ühtegi koera kodus olnud, siis ei tekkinud mul kordagi mõtet, et peaks koera võtmisele mõtlema. Lisaks sellele hammustas mind väiksena naabri koer, mistõttu pelgasin pigem kõiki koeri. Tollal elukaaslasel ja nüüdseks abikaasal oli vastupidine kogemus. Meie esimestel koos veedetud aastatel rääkis ta oma varasematest kogemustest ja igatsusest ühe karvase neljajalgse sõbra järele. Ühel hetkel jõudsin ka mina mõtteni, et elu on kogemiseks ning parim viis hirmudega tegelemiseks on neile otsa vaadata. Jõudsime kokkuleppele, et kui koera võtame, siis ainult varjupaigast ja kutsikana. See oli mõeldud selleks, et mul oleks võimalus harjuda ja koos koeraga kasvada.
Juhuslikult sattus umbes samal ajal Tallinna varjupaika pesakond väikeseid segaverelisi kutsikaid, kes olid toodud kuskilt talust. Nad olid umbes kahe kuu vanused ning otsustasime minna neid vaatama. Enne minekut ei olnud me veel kindlad, kas see on õige aeg ja koht.
Abikaasa ütles, et lõplik otsus jääb mulle – kas olen valmis koera võtma. Kuna Covid oli veel aktuaalne, tuli koera esmalt internetist pildi järgi välja valida ning kohtuda sai vaid ühe kutsikaga korraga. Valisime pildi järgi välja ühe ning pärast mõnda minutit temaga kohapeal veedetud aega oli otsus tehtud – Naala tuli meiega koju.
Kuidas möödus kutsikapõlv?
Naala harjus meiega kiiresti ning meie temaga samuti. Ta pole kunagi raskemaid hädasid tuppa teinud ning umbes kolme nädalaga sai ka pissimine õues käimiseks selgeks. Esimesel kuul tuli päris tihti öösiti ärgata – proovisin iga 2–3 tunni tagant temaga õues käia, et see osa oleks talle lihtsam. Esimesed paar nädalat oli ka rohkem niutsumist, aga kui ta sai aru, et tal on oma kindel pesa, kadus see kiiresti.
Asjade närimisega meil probleeme ei olnud – ta sai kohe aru, et närida võib mänguasju. Üksi jäämist harjutasime järk-järgult, iga kord natuke kauemaks ära minnes, kuni see enam muret ei valmistanud. Sotsialiseerimas käisime nii mänguväljakul kui ka tuttavate koertega – mitu meie tuttavat otsustas umbes samal ajal alla kuuekuuse koera võtta.
"Väiksena hammustas mind naabri koer, mistõttu pigem pelgasin koeri."
Miks tegid just sellise valiku?
Eelduseks oli, et tegemist peab olema kutsikaga, kes kasvab enam-vähem "keskmist kasvu" koeraks. Otsus sündis puhtalt sisetunde põhjal – et nüüd on õige aeg ja tema on õige koer.
Milline on teie igapäev?
Kuna töötame kodust, siis on Naala argipäevadel üksi suhteliselt vähe. Varem käisime tihedamini hoovis mängimas, kuid nüüdseks on need mängud asendunud pikemate jalutuskäikudega. Teiste koertega käime mängimas tuttavate juures, sest koerte mänguväljakutel on Naala pigem pelglik, eriti kui ümber on isaseid koeri.
Milline on sinu koera iseloom?
Naalas tunduvad olevat peidus jahikoerte geenid. Ta "pointib" käpaga nagu linnukoerad ning hakkab metslooma nähes kohe jälitama. Kuna ükski mänguasi ega toit pole teda kunagi eriliselt motiveerinud, oli tema õpetamine raske. Kindlasti oleks sihikindlama treenimisega saanud paremaid tulemusi, kuid pigem on ikka nii, et kui ta näeb midagi huvitavat, siis ei pööra Naala toidule mingit tähelepanu, olgu see siis värske liha või juust. Teda huvitavad teised koerad ja loomad. Tal näib olevat ka mingi karjatamise instinkt – kui keegi liigub jalutades eemale või teist teed pidi, jookseb ta kahe inimese vahel seni edasi-tagasi, kuni "kari" on taas koos. Sama teeb ta ka vees, proovides inimesi kalda poole ajada, kergelt põlveõndlast näksates. Porilompidest või veekogudest püüab ta välja tuua kõik, mis seal sees on – olgu selleks oks, leht või midagi muud. Ju siis on tal mingit sorti "päästekoera" mõtted peas.
Milliseid probleeme teil on ette tulnud?
Tervisega pole seni probleeme olnud. Samas on Naalal üks eripära, mida võiks naljatledes kutsuda "rassismiks" – kui ta näeb tõuge, kes on aretatud eriliste tunnustega, muutub ta nende suhtes tõrjuvaks või kurjaks. Ainus intsident, kus Naala kedagi hammustas, juhtus ühe borzoiga. Kas see tuleneb hirmust või arusaamatusest, on raske öelda. Lisaks ei meeldi talle suitsetavad inimesed – juba kutsikast saati haugub ta nende peale, kelle juures ta tubaka lõhna tunneb.
Üksi olemisega pole Naalal enam probleeme, kuigi kutsikana vajas see harjutamist. Esimestel kordadel jätsin kaamera tööle, et näha, mida ta üksi teeb. Ta lihtsalt vahetas aeg-ajalt magamiskohta.
Eeltöö info vs sinu koer?
Ma ei uurinud koera võtmisel väga palju ette – läksin pigem "külmalt" peale ning õppisin jooksvalt. Vaatasin mõned YouTube’i treeningvideod ning abikaasa kogemus oli suureks abiks. Seetõttu ei oskagi midagi spetsiifilist välja tuua, mis oleks võinud teisiti olla.
"Kui tunned, et on õige aeg ja sinu ees on õige koer, siis see kogemus on kindlasti väärt saamist."
Tähelepanekuid!
Kindlasti arvesta oma elutingimustega ning pühendumusega. Kõik vajab aega ja meelekindlust. Isegi tagantjärgi ei oskaks midagi muuta, pigem ongi see olnud koos kasvamise ja õppimise kogemus. Nagu inimesed, nii on ka koerad erinevad, seega üldistada ei oska. Kui tunned, et on õige aeg ja sinu ees on õige koer, siis see kogemus on kindlasti väärt saamist.
Kas on olnud raskeid hetki?
Väga raske pole olnud. Muidugi on olnud keerulisemaid hetki, näiteks hammustamise intsident. Kõige keerulisem oli ilmselt see, kui lapsega koju tulime. Naala küll võttis beebi armsalt omaks ja limpsas teda, kuid keeruline oli pigem see, et endal oli väsimus peal ning lisandus veel üks kohustus – leida aega ka koeraga tegelemiseks. Kui igapäevaelu ja harjumused paika loksusid, muutus kõik taas lihtsamaks.
