VIZSLA
Grete & Zelda
"Vizsla pole nii palju keerulisem tõug kui mõni teine sarnane jahikoer. Kõige rohkem on kasu olnud pikkadest jalutuskäikudest metsas, kus koer saab oma koeraasju ajada. Ülejäänud aja on ta üks väike kaneelirull diivanil, kes aeg-ajalt end meelde tuletab, kui on jälle vaja tekk peale panna."
Miks sa koera enda ellu tõid?
Ma olen koertest vaimustuses olnud nii kaua, kui mäletan – võib-olla isegi kauemgi. Teadsin juba väiksena enamikku tõuge, keda linnapildis näha võis, ja see, et mul on kunagi päris oma koer, oli minu jaoks täiesti kindel.
Milline on sinu koeravõtmise eellugu?
Mulle meeldivad väga erinevad tõud – alates bullikatest kuni borzoideni. Ühel hetkel hakkas aga südamesse hiilima just vizsla. Lugesin ja vaatasin läbi kõik, mis selle tõu kohta leida suutsin, ja veendusin aina enam, et vähemalt teoreetiliselt sobib vizsla minu praegusesse eluetappi ideaalselt.
Mõtlesin sellele pikalt ja ootasin, kuni elu oleks stabiilsem ja mul oleks rahalisi võimalusi ka ootamatute kriisidega toime tulla. Kui lõpuks tundsin, et aeg on küps, otsisin lähiriikide kasvatajad välja. Eestis oli tol ajal vizslasid vaid käputäis, ja neidki nägi pigem Facebooki tõugrupi postitustes kui tänavatel.
Miks tegid just sellise valiku?
Tahtsin parajalt suurt koera, keda jõuaksin vajadusel kinni hoida. Kindlasti lühikarvalist, sportlikku ja iseloomult leebet. Soovisin, et koer ei oleks nn ühe-inimese-koer, et saaks vajadusel ilma suurema draamata ka kellegi teise kätte hoiule jätta. Samuti oli mulle oluline, et koera saaks lahti lasta – ta pidi olema aretatud inimesega koostööd tegema. Vizsla vastas neile tingimustele ideaalselt ning lisaks on ta lihtsalt meeletult ilus.
Milline on teie igapäev?
Minu elustiil mõjutas tugevalt ka seda, milline mu koer on. Kuna ma töötasin kodust ja elasin üksi, kujunes temast minu järgi hommikul kaua magaja. Polnud mingit probleemi lõunani koos toas rullida. Päeval tegime alati 1–2-tunnise jalutuskäigu metsas, sageli koos mõne teise vizslaga.
Vanusega on meie jalutuskäigud veidi lühenenud ja beebi sünniga oleme pidanud vahel piirduma ka lühemate linnatiirudega. Hetkel on koer harva üksi kodus, kuid varem oli aegu, kus olin päeva jooksul pikalt tööl. See pole talle siiski kunagi probleem olnud. Kui meie perre tuli ka kass, said neist kiirelt sõbrad.
Kuidas möödus kutsikapõlv?
Õnneks oli kasvataja kutsikad juba varakult puuriga harjutanud, nii et ööd möödusid rahulikult ja saime kõik magada. Päevasel ajal oli ta aga nagu väike sülelaps, kes vajas pidevat tähelepanu ega osanud üksi isegi puhata. Sellist kutsikalikku "jalapealt magama kukkumist" meil ei olnud – seda suutis ta ainult süles olles. Kodust ära minemist harjutasime samuti minut minuti haaval, samal ajal ise koridoris nutta tihkudes.
Kui ta suuremaks sirgus, loksus kõik paika. Pärast kaheaastaseks saamist jagunes energia lõpuks ilusti jalutuskäikudele ning rahulike hetkede leidmine muutus lihtsamaks. Teiste asjadega polnud mingeid probleeme – ta ei kartnud midagi ning kutsikana tutvusime võimalikult paljude uute olukordade ja keskkondadega.
Milline on sinu koera iseloom?
Zelda on mõnusalt julge ja ei karda ei pauke ega muid linnakeskkonna eripärasid. Talle ei meeldi vihm ja tuuline ilm, kuid metsas ei peata teda ükski kraav, võsa ega mülgas. Kodus on ta aga tüüpiline vizsla – kaneelirull diivanil või teki all voodis.
Vanusega on ta muutunud veidi tõrksamaks uute koerte vastu, kuid vanade sõpradega jookseks ja mängib ta hea meelega. Tülinorija pole ta kunagi olnud ja konflikte eelistab pigem vältida – see omadus on teda mitmel korral ka hullemast päästnud.
Noorena oli Zelda väga tugevalt toidule orienteeritud, mis muutis treenimise lihtsaks, kuid kodus pidime alati kõik söödava kohe ära panema. Vanusega on tema isu veidi raugenud, kuigi õues kõige võimaliku söömine on endiselt probleem. Mida haisvam ja rõvedam, seda parem tema meelest!
"Hetked, kus saan aru, et Zeldal on jäänud väheks ainult temale pühendatud aega ent endal on aku täiesti tühi, on olnud väga rasked."
Kas elus koeraga on ette tulnud raskeid hetki?
Väikese lapse kõrvalt tähelepanu jagamine kellelegi teisele võib olla ülimalt kurnav. Need hetked, kus tunnen, et Zeldal on puudu talle pühendatud ajast, kuid endal on aku täiesti tühi, on olnud kõige raskemad.
Milliseid probleeme teil on ette tulnud?
Tervisemured on olnud pigem õnnetuste tagajärg. Noorena sai Zelda rästikult hammustada. Olles üks neist vähestest koertest, kellele see nõnda rängalt mõjub, pidi ta kõvasti elu eest võitlema.
Aastaid hiljem haigestus ta tõenäoliselt ühe rotiraipe tõttu vaktsiiniga katmata leptospiroosi vormi. Ka siis oli vaja kiirabisse sõita ja elu eest võidelda. Nüüd on tal krooniline dermatiit, mille põhjust ei ole õnnestunud välja selgitada.
Eeltöö info vs sinu koer?
Täielik vizsla. Ehk veidi vähem "takjas" kui kartsin.
