DALMAATSIA KOER
Mariliis & Emma
"Dalmaatsia koerte puhul peab kindlasti arvestama, et nad on väga aktiivsed koerad, kes vanasti jooksid kaarikute kõrval väsimata kümneid kilomeetreid päevas. Selleks, et nad ei teeks kodus pahandust ja naudiksid ka diivanielu, tuleb nendega piisavalt ringi liikuda ja pakkuda neile vaimset tegevust."
Miks sa koera enda ellu tõid?
Emma on minu esimese dalmaatsia koera, Sandra, tütar. Kui pesakonna tegime, siis vastavalt kaasomandi kokkuleppele pidi üks kutsikas meile jääma. Alguses olime kindlad, et müüme ta edasi. Kuid mida kauem minu abikaasa kutsikatega aega veetis, seda selgemaks sai, et Emma tuleb meiega koju.
Milline on sinu koeravõtmise eellugu?
Me tegelikult teadsime juba ammu, et lõpuks on meil ikkagi kaks dalmaatslast. 101-ni on veel natuke minna.
Miks tegid just sellise valiku?
Meil oli alguses plaan, et Emmast võiks näitusekoer saada, nagu tema emagi. Samas märkasime, et üks kutsikas pesakonnast oli teistest veidi arglikum ja kartis võõraid lõhnu. Sel hetkel mõtlesime, et las ta tuleb meiega, ja vaatame jooksvalt, mis temast saab. Kui ongi väga arg, siis nii on – temast saab lihtsalt tore ja armastatud perekoer.
Kuidas möödus kutsikapõlv?
Emma saab meil nüüd juba kolmeseks, mis tähendab, et tema kutsikaaeg jäi sügavale koroonaajale. Sel ajal ei saanud me temaga palju ringi liikuda, vähemalt mitte linnas või kohvikutes, ja see on natuke tunda andnud. Ta pole nii hästi sotsialiseeritud kui Sandra, aga ma ei ütleks, et midagi hullu viga oleks.
Alguses oli palju vaeva uute inimeste tutvustamisega – ta võõrastas päris palju ja teeb seda mõnikord siiani. Kui ta on saanud umbes kümme minutit uue inimesega samas ruumis olla, siis usaldus tekib ja ta võtab inimese omaks. Lastega on olukord natuke keerulisem. Ta ei hammusta, aga kipub urisema. Kui talle rahulikult aega anda ja lasta nuusutada, siis saab ta lastega hakkama. Aga teame ju, kuidas väiksemad lapsed on – nad tahavad koeri katsuda ja näppida, mis Emmale üldse ei meeldi. See probleem puudutab peamiselt väikelapsi, kes juba ringi jooksevad. Teismelisi peab ta aga juba täitsa inimesteks ja nendega tal probleeme pole.
Beebid meeldivad talle aga väga! Kui vaid lubataks, limpsiks ta beebid üle ja magaks hea meelega kaisus.
"Ta on väga-väga lähedust armastav koer. Kui oleme diivanil, tahab ta iga hetke veeta meie kaisus või vähemalt nii, et tema koon puudutab meid."
Milline on teie argipäev?
Viibin palju kodukontoris ning meile meeldivad pikad ja aeglased hommikud. Pärast hommikusööki võiksid nad mõlemad, nii Emma kui Sandra, veel pikki tunde kaisus vedeleda. Tavaliselt käime lõunapaiku umbes tunnisel jalutusringil, paar korda nädalas üritame ka pikemaid ringe teha. Tihti käime ka koos teiste koertega jalutamas. Kuna abikaasa on samuti enamasti kodus, siis koerad üksi väga tihti olema ei pea ning neil on alati seltsiks ka kaks kassi. Tundub, et neil eemaloleku ärevust küll ei ole.
Milline on sinu koera iseloom?
Emmale meeldib metsikult mängimine ja vabalt põldudel jooksmine. Ta kuulab väga hästi sõna, kuna on toidule orienteeritud ja õpetamine on olnud suhteliselt lihtne. Ta on väga-väga lähedust armastav koer ja kui oled diivanil, siis iga sekund tuleb tal veeta sul kaisus, vähemalt nii, et koon on sinu vastas. Tuju teebki tal halvaks see, kui ei lubata kaisus olla – see on tema jaoks suurim pettumus siin maamunal.
Milliseid probleeme teil on ette tulnud?
Nagu eelpool mainitud, siis on Emma veidike arg koer. Kutsikana tuli sellega rohkem muret ette, nüüd on olukord juba palju parem. Ta ootab ikkagi tuge inimeselt ja kindlustunnet, kuid see pole meie jaoks probleem. Ta ei kannata valjusid helisid ja karjumist – vaatab kohe inimesele otsa, et mis nüüd juhtus. Pauku ega ilutulestikku ta õnneks ei karda, mis on suureks boonuseks. Kindlasti on tema argusele kaasa aidanud see, et ta on kogu aeg koos oma emaga ja saab nii-öelda "emme selja taha" pugeda. Ajalises mõttes on mul kahjuks võimatu nendega eraldi jalutamas käia, kuid tean, et sellest oleks tegelikult väga palju abi.
Eeltöö info vs sinu koer?
Emma klapib tõustandardis kirjeldatuga enam-vähem, tema argus on veidi ebaharilik. Dalmaatslased on üldiselt väga lastesõbralikud perekoerad, aga Emma on lastega veidi ärevam. Tegelikult ma usun, et kui meil oleks endal laps kodus, siis ta harjuks kiiresti – meil pole lihtsalt neid kokkupuuteid nii väga olnud.
Tähelepanekuid!
Dalmaatslased ajavad megalt karva, koguaeg ja aastaringselt. Ega nende karvamajandust ilma naljata inglise keeles "dalmatian glitteriks" ei kutsuta – nende karvu leiab absoluutselt igalt poolt! Kindlasti peaks arvestama ka dalmaatslaste puriinitalumatusega. See tähendab, et loomseid valke peab piirama, muidu tekivad neerukivid. Kui koer saab palju liikuda, siis sellega üldjuhul probleeme ei ole. Dalmad on ideaalsed "vege" koerad – nad armastavad juurvilju! Riis juurviljadega on nende üks lemmiktoite.
