VIZSLA
Ulla & Miro
"Miro on pigem rahulikumat ja isepäisemat sorti vizsla. Vizslale omaselt armastab ta väga lähedust ning peab saama iga päev korralikult liikuda ja ringi nuuskida. Toit teda eriti ei motiveeri ja ta võib olla tihtilugu ka jahikoerale omaselt isepäine. "
Miks sa koera enda ellu tõid?
Koera võtmise soov tekkis meil elukaaslasega ühiselt. Tegelikult oli nii, et hakkasime lihtsalt väga armastama vizsla tõugu – võib öelda, et enne tekkis suur sümpaatia tõu vastu ja siis tundsime, et soovime kindlasti ka enda ellu üht toredat vizslat. Koera võtsime eelkõige pereliikmeks ja sõbraks. Näitustel osalemist ega intensiivset treeningut me ei plaaninud. Mingil hetkel mõtlesin temast teraapiakoera koolitada, aga sain aru, et talle see ilmselt väga ei sobiks.
Miks tegid just sellise valiku?
Vizsla puhul meeldisid meile tema energia ja sõbralikkus. Ka välimus mängis rolli, kuigi see polnud määrav. Soovisime kindlasti peresõbralikku tõugu.
Kuidas möödus kutsikapõlv?
Kutsikapõlv möödus muretult – Miro vist pissis tuppa vaid paar korda ja näris puruks ühe madratsi. Aga muidu võime öelda, et hambajäljed puitmööblil on pigem laste poolt tehtud.
Paistis, et ta tundis end meie juures kohe mugavalt – ta ei nutnud öösiti ja oli alati rõõmsalt meie kõrval. Kuna olin just kahe töö vahel, sain temaga esimese kuu kodus olla.
Käisime kutsikakoolis ja sotsialiseerumas koerteparkides.
Milline on teie igapäev?
Esimesed aastad käisime abikaasaga mõlemad päevasel ajal kontoris tööl. Miroga jalutasime hommikul ja pikema jalutuse metsas või rabas tegime peale tööpäeva. Nädalavahetustel käisime tihti kaugemalgi matkamas.
Nüüd on meil kaks pisikest last ja mina olen veel kodune, ka abikaasa töötab enamjaolt kodus. Käime Miroga hommikul pisemal tiirul ja siis pealelõunal tavaliselt linna lähedal metsas või pikemal jalutusel naabruskonnas.
Õhtul teeme veel majade ümber pisikese tiiru ja vahel jõuame nädalavahetusel või puhkuse ajal ikka kaugemale ka.
Kui Miro kutsikas oli, saime tihti lausa mitme vizslaga korraga kokku, aga hiljem tekkisid isastel ja emastel omavahel nö "seisud" ja lihtsam on jalutada omaette või ühe teise koeraga. Meil on õnneks väga pikaajaline sõbranna – vizslatüdruk Zelda, kellega tihemini jalutame ja mängime.
"Kui Miro kutsikas oli, saime tihti lausa mitme vizslaga korraga kokku, aga hiljem tekkisid isastel ja emastel omavahel nö "seisud" ja lihtsam on jalutada omaette või ühe teise koeraga."
Milline on sinu koera iseloom?
Miro on pigem rahulikumat ja isepäisemat sorti vizsla. Vizslale omaselt armastab ta väga lähedust ning peab saama iga päev korralikult liikuda ja ringi nuuskida. Toit teda eriti ei motiveeri ja ta võib olla tihtilugu ka jahikoerale omaselt isepäine. Noorena jooksis ta tihti ka metsa vahel pikemale ringile, mistõttu on tal ka GPS alati küljes. Vanemana ta naljalt enam meid silmist ei lase ja pigem tiirutab meie läheduses.
Tuju teeb vast nukraks tal see, kui saab aru, et oleme ilma temata välja minemas. Teda motiveerib siiski peamiselt meie tähelepanu ja energia.
Käisime Miroga ka teraapiakoerte hindamisel, sest mulle pakkus teema huvi ja tahtsin teada, kas Miro oleks selleks sobilik. Saime aga teada, et talle näiteks ei paku väga võõraste paitamine huvi. Ta siiski valib ise, milal tahab lähedust. Kõige enam oleks ta sobinud egevusterapeudiga koos töötamiseks, sest mängida talle meeldib ja hoiab energiat üleval.
Eeltöö info vs sinu koer?
Tõukirjeldus peab enamasti paika, kuigi Miro on vist keskmisest vizslast palju rahulikum ja tal ei teki üksildusärevust.
Kas teil on ette tulnud raskeid hetki?
Ausalt öeldes mitte. Kahe väikese lapse kõrvalt on vahel ajaressurssi vähem, aga koeraga tegelemine on saanud meie jaoks päeva kõige rahulikumaks ja teraapilisemaks osaks.
Milliseid probleeme teil on ette tulnud?
Terviseprobleeme õnneks siiani ei ole olnud, kui välja arvata paar korda, kui nooremana metsa all midagi sisse sõi (õnneks kirurgilist sekkumist vaja polnud ja kõik tuli lõpuks ise siiski välja). Samuti on tal vanemas eas esinenud eesnäärme suurenemisega kaasnevat ebamugavust, kui ümberkaudsetel emastel on jooksuaeg. Aga see on kastreerimata isastel üsna tavapärane probleem, mille rohuga kergesti kontrolli alla saab.
Olulisi käitumisprobleeme Miroga pole. Küll aga võib ta vahel metsas ehmatada mõne jalgratturi peale ja siis hakudes talle järgneda. Samuti on tal teiste koerte vastu suur huvi ja ilma rihmata olles kipub neid tihti nuusutama minema. Kui ta aru saab, et tegu on isase koeraga, tõmbab ta kohe rahulikult eemale. Ise ta kunagi tüli ei algata, aga võib ründe korral kaitsele asuda.
Samuti kipub ta tänaval jalutades vahel rihma otsas tirima (eriti jalutuskäigu alguses). Eriti kui Miro noorem oli, kasutasin kindlasti trakse, millel rihm kinnitus ette rinnale, kuna vastasel juhul on Miro-sugust suur koera siiski raske tagasi hoida, kui ta ikka otsustab minna.
Oleme kohtunud mitme koerte käitumisspetsialistiga ja saanud neilt soovitusi. Oleme aga ise aja jooksul aru saanud, et kõige olulisem on ise rahulikuks jääda, kuna meie närvilisus kandub tihti koerale üle. Samuti oleme aru saanud, et mida rohkem ta saab vabalt ringi käia ja nuustutada, seda rahulikum ta on ja seda vähem ta erinevatele ootamatutele olukordadele reageerib.
"Oleme aja jooksul aru saanud, et kõige olulisem on ise rahulikuks jääda, kuna meie närvilisus kandub koerale üle."
Tähelepanekuid!
Kindlasti soovitaks läbi mõelda, kas koeraga on piisavalt aega tegeleda ja kas koera aktiivsustase klapib sinu pere omaga. Oluline on kindlasti ka kutsikast peale oma viisides järjepidev olla ja ehk mitte liigselt keskenduda sellele, et koer mingeid trikke teeks, vaid kuuletuks just olukordades, kus seda päriselt vaja on. Lisaks võiks kindlasti endale mõista anda, et inimese vaimne tasakaal mõjutab ka tema koera/lähedast kaaslast. Samuti võiks lugeda koera liigiomaste vajaduste kohta ja mõelda, kas uuele lemmikule on ikkagi igal tema eluhetkel võimalik toetavat keskkonda ja tegevusi pakkuda.
Kontakt
Ulla räägib hea meelega oma kogemusest lähemalt. Temaga saab ühendust: ulla.piscopiello@gmail.com.
